Tere!
Tean, et täiskasanud poega ei saa ema enam mõjutada. Ainus mis ma saan teha, on ennast kaitsta tema eest. Nagu enamuses eesti peredes on suguvõsas mitmeid näiteid alkohoolikutest. Nii ka mina meenutan oma vanaema, kellel 2 poega olid alkohoolikud ja lõpuks elasid temaga koos. Tunnen talle siiani kaasa selle koorma pärast. Ka mehe isa oli alkohoolik. Samas ei mina ega mees ei suitseta ja alkoholi tarvitame mõõdukalt s.t. ei ole karsklased, kuid joomine pole kunagi probleem olnud!
Poeg aga joob puberteedieast alates, tal oli selline suht hiline puberteet umbes 16.aastaselt alates. Aeg-ajalt ta saab justkui aru, et läheb liiale...kuid enamasti ta leiab, et see on normaalne, sest kõik ju ümberringi teevad sama. Hädapärast lõpetas gümnaasiumi, võimete poolest andekas poiss...kuid iseloom ei lase oma andeid realiseerida.
Mulle jääb arusaamatuks, kas see on tema saatus ja tema või veel kellegi teise õppetund; või on see halb juhus ja ebaõnn?
Kui ta oli puberteedieas, siis tundsin kohati võimetust ja süüd, et poiss alla käib. Praegu ma olen sellest suures osas üle saanud, sest saan aru, et see ei ole minu juhitav ala enam.
Ja samas olen ka aru saanud, et mul ei ole põhjust ennast süüdistada, sest olen teinud kõik, mida ma olen osanud ja suutnud. Üle oma võimete ei saa keegi. Ja teadmine, et keegi meist ei saa olla kindel, et tema lastega sama ei juhtu, on aidanud ka üle saada pahatahtlike parastamisest ja süüdistustest.
Ainus küsimus on jäänud, et mismoodi käitumine võiks poissi aidata kõige enam?
Poiss on 22 aastane ja elas siiani kodus. Kuna tema käitumine ja elustiil (hoolimatu asjade suhtes, suhtlemine erinevate sulleritega, joomine igal nädalavahetusel ja ka õhtutel, ajutised töökohad ja pidev raha laenamine, elamine vanemate kulul) käisid närvidele meile kõigile, siis mõni kuu tagasi üüris ta koos oma tüdrukuga korteri. Samas on tal pidev soov tulla elama koju. Kui tüdruk oli mõnda aega tööl välismaal, siis poiss kasutas juhust ja asus jälle vanemate juurde elama.
Olen talle endale rääkinud ja leidnud, et ehk iseseisev elu annab talle motivatsiooni end muuta ja leida uus kirg joomise või arvutimängude asemele.
Aeg-ajalt on ta täiesti edasipüüdliku ja aruka suhtumisega. Kuid tundub, et tal on vajadus justkui alkoholi järele. Samas ta ise on kindel, et suudab end kontrollida. Kuid kui inimene jätab tööle minemata pohmaka pärast, siis minu arvates ei kontrolli ta oma käitumist.
Olen lugenud, et selleks, et alkoholist välja rabeleda, peab täiesti põhja end jooma. Huvitav kas see vastab tõele?
Olen andnud poisile lugeda ka ramatuid. Tundub, et ta saab aru...kuid ei suuda oma sõnade järgi tegutseda. Järeldan seda sellest, et ta mõnitab minu lugemist - a'la et sina ju loed, aga ikka kõik ei õnnestu!
Huvitav, mis peaks juhtuma sellise poisiga, et ta muudaks ennast? Kas raskused võivad inimest panna end muutma? Või läheb ta raskustega hoopis põhja? Sest tundub, et poiss ei suuda tagasilöökidega toime tulla. Kui asjad ei lähe nii, nagu ta soovib, siis lööb käega ja hakkab jooma!
Ta pole justkui valmis pingutusteks!
Kas see võib ehk olla tingitud sellest, et esimese lapsena tundis pidevalt toetust, kunagi ei jäetud teda jänni, ikka keegi aitas raskest olukorrast välja...kas siis noorem õde (kes oli hästi iseseisev) või vanaema, kui just isa-ema polnud toetamas?
Või on teatud suundumus iseloomus lihtsalt päritud? Isa liini möödad levinud argus näiteks? Kas võib argus olla alkoholismi kaldumisel üks põhjustest?
Vanemad soovivad ju lastele ikka parimat. Kuid ennast solvata ei tohi end ju ikka lasta. Sest purjus peaga või ka siis, kui on kange soov jooma minna, muutub poiss ülbeks ja vastikuks. Mismoodi võiksid vanemad käituda, et olla pojale toeks, kuid mitte lasta ka endale liiga teha?
Alkoholism nii nagu iga teinegi sõltuvus on tõsine teema. Reeglina kannatavadki lähedased ehk rohkemgi kui sõltlane ise. Et millal siis võiks arvata, et tegemist ongi väljakujunenud sõltuvusega? Meie kultuuriruumi kipub sobima ilmselt käsitlus, mille kohaselt võib sõltuvust probleemiks pidada, kui inimene teeb seda keelatud ajal või kohas (nt joobes mootorsõidukit juhtides), tema elukorraldus on muutunud selle tagajärjel (kaotanud töö, lagunenud perekond, enamus võimalikust tegusast ajast kulub sõltuvusega tegelemisele st tarvitamine, sellest toibumine, tagajärgedega ehk nt rahaliste võlgnevuste likvideerimine). Siis võiks ehk tõesti väita, et tegemist on juba probleemiga. Alkohol on üks enim levinud psühhoaktiivne aine, st see on kergesti kättesaadav, mõju on ilmne. Põgenemiseks vastutuse eest, otsustamiste edasilükkamiseks, ebaõnnestumiste leevenduseks tarvitatakse seda sageli. Kui see aga on esmane vahend, siis tõesti, organism tahab siis kas füüsiliselt või ka psüühiliselt jälle ja jälle seda saada. Alkoholiga on seotud mitmeid müüte. Paika paistab pidavat aga tõsiasi, et kui kord alkoholisõltlaseks saadakse, siis ollakse seda sisuliselt kogu elu. Küsimus vaid selles, kas joobes või kainelt. Alkoholsõltuvusest ülesaamiseks on erinevaid võimalusi, algab kõik loomulikult sellest, et inimene peab tunnistama liigse alkoholipruukimise kui probleemi olemasolu. Alkoholiga liialdamise ravivasse mõjusse ma isiklikult väga ei usu ja pole toetavaid näiteid võtta ka oma praktilisest tööst, küll aga võib lugeda kirjandusest üksikuid juhtumeid, kus üleküllastus on teinud vägijoogi pruukimise pöördumatult jälestusväärseks.
Teie kirja lugedes tundub mulle aga, et alkoholism ei ole nooruki põhiprobleem. Teie kirjeldustest võib välja lugeda poisi ebaühtlast, pigem madalat tahteaktiivsust, ettevõtlikust ja vastutuse vältimist. Alkoholi liigset pruukimist võib vaadelda ka kui ühte ebaefektiivset toimetulekustrateegiat, mis nooruk on omandanud oma probleemidega toimetulekuks.
Vanematena püüame oma lapsi igati aidata ja toetada, kuid ei saa ära unustada iseenda vajadusi. Seega, Teie võimuses on kehtestada oma kodus reeglid, millega noorukil tuleb arvestada kui ta soovib selle kodu soojusest osa saada. See kindlasti ei tähenda oma lapse tõrjumist, vaid oma vajaduste selgesõnalist väljendamist.
Kindlameelset tegutsemist Teile,
Angela Jakobson
