mul on tüüpiline pere,2 last ja mees.kõik on nagu korras aga mu mees otsib tutvumiskuulutustes naist on ka pildid pannud.perekonna seis on lahku minemas,vaba jne.mind häirib see,ma ei tea kas peaksin talle sest rääkima või mitte.ma kardan et kui ta teab et ma selle vastu olen siis hakkab mu eest seda varjama ja see oleks veel raskem.andke nõu mida teha.
helena, kirjuta ise või lase mõnel sõbrannal talle vastata, et vaadata, mis juttu ajab ja kui kaugele läheb.
kas sul on olemas usaldusväärne inimene, kellega rääkida? ja soovitaks sul endal ka hakata uusi tutvusi looma, võibolla leiad uue armastuse enne kui tema.
ole tubli
Nagu ma aru saan, oled mures ja hirmul ning kardad perekonna purunemist ja mehe kaotust. Kahtlemata on avastus, mille tegid, ehmatav ja solvav, seda enam, et Sulle paistavad asjad korras. Oled kahevahel, kas rääkida mehega avameelselt, et asjas selgust saada või teha nägu, et kõik on korras, kuigi hinges närivad kahtlused.
Mina ei usu, et suhtele, kus mees naise seljataga tutvusi otsib, tuleks kasuks veel sinupoolne varjamine. Pigem vastupidi: Sinu häiritus ja pinge avalduksid paratamatult mingil moel Su käitumises, mees ei saaks aru, milles asi ja see võiks teda Sinust veelgi kaugemale ajada.
Mina pean parimaks rääkida asjast avameelselt. Muidugi peab siis valmis olema ka meest kuulama. Edasine sõltub suuresti sellest, mis ajendil ta tegutseb. Võimalik, et ta otsib lihtsalt vaheldust, iseasi, kas Sina sellega lepiksid. Ma ei tea, kas Teil on mingeid omavahelisi kokkuleppeid truuduse osas. Elus ei ole paraku enesestmõistetavusi. Kui Sina mõtled, et kooselus ei vaadata kõrvalt teisi, ei pruugi see tähendada, et tema samuti arvab. On küllalt mehi, kes leiavad, et "kõik mehed teevad nii ja ega sellepärast veel lahutama pea."
Mida on tähtis meeles pidada?
Tee endale selgeks, kust lähevad Sinu piirid. Leppides üksijäämisehirmus asjadega, mis tegelikult on vastuvõetamatud, puruneb suhe paratamatult. See ei tähenda, et juhtunut ei võiks andeks anda, andestada tuleb ikka, kuid edasise selguse huvides pead teadma,kas aktsepteerid kõrvalsuhteid või mitte. Ja kui ei, siis tuleb seda ka selgelt väljendada.
Enne jutu ülesvõtmist peaksid endale selgeks tegema, mida tahad. Kui tahad mehe läbi sõimata, pole tarkust vaja. Kui tahad asjas selgust ja hoida ka omavahelisi suhteid, tuleb arukalt tegutseda.
Kui oled väga vihane, leia mingi võimalus see enne välja elada. Kirjuta vihakiri, mille tükkideks rebid või klopi vaipu vms. Kui tahad selgust ja tulevikku suhtele, ära vala viha meha peale. (See ei tähenda, et peaksid oma tundeid varjama või alla suruma.)
Kui tunned end abituna, püüa enne jutu alustamist leida üles oma sisemine kindlus ja väärtustunne. Meenuta mingit olukorda, millega hästi hakkama said ja kujutle, et just praegu on see olukord. See võimaldab oma sisemiste jõuvarudega kontakti saada ja neid kasutada.
Kui lähed mehe ette nutma ja oma abitust näitama, pole Sul just palju loota. (See ei tähenda, et jutuajamise käigus ei võiks silmad märjaks minna.) Kuid halvim, mida teha saaksid, oleks halada stiilis "Kuidas sa said mulle midagi sellist teha..."
Hoidu sina-keelest: süüdistustest, etteheidetest, tänitamisest jms.
Parim eneseväljendus on mina-keelne (näited edaspidi).
Peale oma juttu peaksid n.ö. käiku vahetama ja mehe seisukohad ära kuulama ning veel parem, kui tema tundeid ja mõtteid ka tagasi peegeldad (näited edaspidi).
Mehest aru saanud, saad jälle lagedale tulla oma soovidega edasiseks. Ja nii ikka kordamööda.
Jutuajamiseks tuleb vali sobib aeg ja koht, et oleksite omavahel, mõlemal oleks aega ja selleks võiks ka olla eelnev kokkulepe.
N.: Sina: "Ma tahan sinuga rääkida asjast, mis mind on viimastel päevadel häirinud. Ma nägin, su tutvumiskuulutusi, kus otsid naist ja oled kirjutanud, et oled lahku minemas. Mulle oli see täielik okk, sest minu meelset elame me päris hästi ja meil pole lahkuminekust juttugi olnud."
Siin võib ka väljendada oma tundeid,vastavalt sellele, mida tunned:viha, solvumist, reedetud olemist, hüljatust, kurbust... "Olen solvunud ja tige." Või: "Olen nõutu ega tea, mida arvata." Või: "Olen õnnetu ja tunnen end reedetuna."
Tunnete väljendamine võib aidata mehel mõista Su haigetsaamist ja seda, kui oluline juhtunu Sinu jaoks on. Kui aga arvad, et oma tunnete näitamine kohe vestluse algul mehe pigem blokki lööks, võid selle vestluse lõpuks jätta.
Kui mees vastab nt.: "Ah see, see on niisama, mis sa selle pärast niipalju lärmi lööd," kõlaks peegeldav vastus: "Sinu meelest on see pisiasi, millele ei ole vaja tähelepanu pöörata."
Edasi järgneks siis eneseväljendus, siis sobiksid just Sinu tunded. "Mulle tegi see küll väga haiget."
Kui mees vastab aga: "No ise sa muudkui vingud mu kallal ja millegagi rahul pole, kes seda ikka välja jõuab kannatada," oleks peegeldav vastus: "Näib nagu oleksin ma sind oma rahulolematusega ära tüüdanud."
Niimoodi kordamööda ennast väljendades ja teist ära kuulates see vestlus võiks kulgeda.
Soovin meelekindlust ja kannatlikkust!
Nii tore, et Pille Murrik on nii pohjaliku vastuse kirjutanud. Sellises olukorras voib toesti tekkida tunna, et "reageerin üle", ei saa ju keelata suhtlemist jms.
ma ei tea, tõesti loodan, et oma elus ei tule selliseid probleeme ette. On kavas abaielluda, armastausest. Aga toonitan tulevasele ikka, et kui sa ei suuda minule elulõpuni truu olla ja mind armastada, minust lugu pidada, siis jätame selle asja katki. Ma küll armastan Sind, aga ärme palun abiellu ja veel parem, lähme kohe lahku. Ma ei taha migneid jamasid, ma ei taha Toomas-Hendrik Ilvese kaasade moodi elu, see on jube.
Jätkuks mu kaasal kainet meelt hinnata ja analüüsida end, et milline inimene ta sisi on ja mida ta suudab. Olgu nii enda kui minuga juba eos aus.
Mul on meie abieluks omad tingimused. armastus armastuseks, aga abielu on ikkagi leping.
