teemat arendama sundis 6-lapselise pere ümber tekkinud meediakära (Pärnu Postimees, Postimees, Delfi)
Mida teie arvate, kui paras on laste arv peres, mida oleks vaja teada pere planeerimisel, kas lause: "sünnitan palju tahan, see on minu isiklik asi" on normaalne, kui õnnelikud on suurte perede lapsed, vanavanemad, vanemad. ja veel tuhat muud pisiasja.
minu mehe emal-isal oli 10 last 1944-1966. Ämm oli 19 kui sündis esimene ja 42 kui viimane. viimase sai ta pea tütre esimesega korraga. elasid nad oma majas alevi serval, peeti mitut looma, oli suur aed. Kui mina perre tulin siis 50-ne ämm oli just esimest korda elus palgatööle läinud ja kohe kolmele valvuri ja koristaja kohale. Äi oli pensionil, lüpsis lehmad jne. Mõlemad olid täiskarsklased. Koolis käis veel seitse last. Kõige suurema vati said kaks esimest õde, kes pidid tegema alguses kõik majapidamistööd ja pärast kui nad Talllinnas elasid sokutati nooremaid lapsi järjest sinna kooli ja nende juurde elama. Minu meelest oli see äärmiselt vastutustundetu, sest vanematel tütardel olid juba oma pere ja lapsed. Nõuka ajal ei paistnud vaesus niivõrd välja, sest ühtemoodi dressides tennistes olid kõik ja koolis oli koolivorm, mis neile anti tasuta, ka ei olnud nad kodus tühja kõhuga. hullem oli nende olukord kui linna läksid, siis paistis küll väline erinevus välja. Ema ei suutnud enam isegi kodus koristada ega koolilastele puhast pesu võimaldada. kes tublim oli see pesi ise, kes polnud, see käis mustade riietega. Minu meelest pole normaalne, et ilma koduabiliseta tuleb naine 10 lapse hooldamisega toime. Iga sünnitusega muutub ta ju nõrgemaks ja ka vanemaks.
Muide, nende laste peredes on ainult 1-2 last, kaks on üldse üksikud. Kui küsida, siis keegi ei taha sellist elu ega lapsepõlve
Veerpalud said neljanda lapse. Vaat just sellistesse peredesse peab lisa tulema, vanemad terved, majanduslik kindlustatus jne. Alati kui kuhugi tugevasse tervesse eesti perre sünnib laps olen rõõmus.
Üks on igal juhul vähe. Mõtlen, et kui selle ühe ainukesega mingi õnnetus juhtuks või mingi raske haigus, mis lõppeb surmaga ja siis jääda lapseta kui sünnitamise aeg möödas. Siis poleks nagu enam seda õiget elu. Need 35-40 aastased, kes räägivad, et kunagi tuleb see esimese lapse aeg, ajavad lihtsalt naerma.
Üks emale, üks isale ja üks riigile iibestatistikasse
Alla kolme lapse on minu jaoks ilmselgelt vähe. Samas - kvaliteet on olulisem kui kvantiteet ehk iga inimene peaks ise valima, kui palju lapsi on ta valmis üles kasvatama nii, et ka temal endal hea oleks.
Millegipärast meeldib mulle paaritu arv lapsi 3; 5 või 7. Reaalseks pean oma peres 3 last, võiks öelda, et plaan 50%-liselt täidetud - üks juba üle 2a, teine sünnib oktoobris-novembris.
Ise ka 3-lapselisest perest, vanemad mõlemad 4-lapselisest. Emaema aga 12-lapselisest perest - elab neist praegu 8. Vahva vaadata neid 7 õde ja 1 venda. Kadedaks teeb...
meil neli-suurima heameelega muretseks veel-aga paraku ei vea välja ei materjaalselt ega ruumiga-ja see on kurb!suuremad juba ammu koolilapsed-saavad hästi hakkama ja on aktiivsed-pesamuna aastane1no vahva on!!!
kurb ongi see,et minusugused,kes tahaksid palju lapsi ja viitsiksid nendega tegeleda-neil pole võimalust,aga meie jõukurid "lubavad"parimal juhul ühe lapse omale,kui sedagi-sest laps ju nii kohutavalt "segab"karjääritegemist ja muidu mõnusat elu...
kulla njh. sellepärast nad ongi jõukurid , et pole endale lapsi lubanud. vaatan korraks ajas tagasi. kui meie oleksime jäänud kahe lapsega uue riigi alguseks siis mõne aasta pärast oleksid nad olnud täiskasvanud ja meie mehega oleksime saanud ainult enda peale kulutada. mina 30-selt oleksin kindlasti magistrantuuri läinud ja konkurssidel mingi juhtiva koha saanud. meie aga otsustasime kahe revolutsioonilapsukese ilmale toomise. sellega algas EV-s meie pere tõeline majanduslik allakäik. mina jäin koduseks, ei saanud õigel ajal, kui sõbrannad erastasid ja ärastasid, endale paremat töökohta kaubelda. kes rumal ülemus see ikka nelja lapsega naist tööle tahtis , kellest kaks viimast veel titad. see allakäik on natuke paranenud, sest vanemad lapsed sai kõrgelt haritud maksumaksjateks koolitatud, aga nooremad on veel koolilapsed. ma ei räägi emotsionaalsest vaid just materiaalsest küljest. nüüd saavad noored mammad emapalka, koolitoit ja töövihikud on tasuta jne. aga meie revolutsioonilapsed unustati täiega, nii põhikoolis kui gümnaasiumis. nüüd hakatakse kolmandale lapsele lastetoetust 700 maksma. jõudu selle kulutamisel saavad lapsed uued kallid mobiilid jm. aga meil 90-ndatel ei jätkunud tihti tervislikku kõhutäit. Vastik
Mis sa paha naine torised. Mul on ka kaks last suured ja kaks /maa tuleb täita lastega/ pluss üks 4a pesamuna. Olen õnnelik , et nad on olemas. Ja kui oligi raske( 5a kasvatasin nelja üksinda ilma elatisetagi), ei hakka meie põlvkonna emad alla andma. Sai tööd tehtud ja vaeva nähtud, nüüd on rohkem hakatud raha ja toetusi taga ajama. Aga meie raskustes üleskasvanud lapsed hindavad meie vaeva ja oskavad elus hakkama saada paremini kui üksik poputatud rikkuri lapseke. Ma leian, et elu koos lastega on ilus igal ajal.
