Mul on selline probleem et mu mees on hakanud hulluks kontrollijaks ühtäkki. Ta on must neli aastat vanem (mina 20, tema 24) ja üpris sovinistlike elluvaadetega ka. Olgem ausad, suhtesse astudes teadsin-aimasin seda muidugi ka ja oma naiselikku olemust arvestades ja teades et mulle ikka vanemad-targemad mehed meeldivad arvasin et ongi hea.
Aga nagu öeldud, ei ole midagi see asi nii roosiline enam. Oleme olnud nüüdseks poolteist aastat koos olnud ja rollid on /minule vastumeelselt muidugi/ üpriski tema kasuks jagatud. See tähendab seda et majapidamises teen kõik asjad peale pirnivahetamise ja poeskäimise mina. Aga see pole veel üldse asi mis niiväga häiriks. Jama on selles et kuna mina nii noor olen arvab ta et võib mu iseloomu muutma hakata. Välja näeb see sedamoodi et kohati ikka mitu korda päevas tuletatakse mulle mu edevust ja laiskust meelde.
Aga see oli rohkem nagu teemassejuhatus. Asi on selles, et mitu korda seltskonnas on ta öelnud mulle et- "aitab ka nüüd sellest smalltalk'ist", või eile kõva häälega - "EI OLE VAJA"!, kui ta tuttavatele nalja tegin.MA ei oska kirjeldaadagi kuidas see närvi ajas! ÕUDNEE!
JA samas, temale ei tohi mitte midagi ju ette heita, sest temake solvub. ISeenda kohta ütleb ikka et "Olen lihtsalt sündinud selliseks, selliste probleemidega, võta või jäta muuta ei saa midagi". Aga mina pean muidugi muutuma.
VÕibolla tundub see täiesti mõttetu probleem, aga minu jaoks väga tähtis sest kogu aeg kerkib see teise isiksusse-sekkumise teema üles ja meeletud tülid ka. Öelge mida arvate teie? Kas kolm pool aastat vanusevahet annab õiguse seisusevaheks?
Kindlasti ei anna vanusevahe õigust seisuste vaheks. Suhtes peaks valitsema tasakaal ja usaldus. Kui üks partneritest surub pidevalt teist vaimselt alla, siis kannatab allasurutava enesehinnang, tunded kui ka tegelikult terve suhte kvaliteet. Kellelegi ei meeldi ju kui tema arvamust ning vajadusi ei arvestata, teda pannakse n-ö pidevalt paika. See pahameel kuhjub sisemiselt ning mõrestab ajapikku suhet, mille tagajärjel võib lahtuda ka kiindumus partneri suhtes.
Nagu ka Vähk ütles, võiksid sa proovida selget enesekehtestamist, seda mina-sõnumi abil. Sa tunned end halvasti. Annagi talle sellest teada! Sageli on nii, et proovime küll rääkida partnerile, mis on meil südamel, aga võtab tema meie juttu kui etteheidet, süüdistust, solvangut või isikuruumi tungimist ning reageerib ägeda vastupanuga nt. keerab öeldu n-ö tagasi: „Olen lihtsalt sündinud selliseks, selliste probleemidega, võta või jäta muuta ei saa midagi” või „Vaata milline sa ise oled!”jne. Probleem on sageli selles, et väljendame ennast läbi vihase Sina-sõnumi: Sa käitusid praegu väga nõmedalt… Kuidas sa võisid?!…Sa oled nii tundetu! jne Sellisele väitele on emotsionaalne reaktsioon hästi loomulik, kuna kellelegi ei meeldi ju kuulata, et ta on halb, rikub tuju, ei usalda, põhjustab probleeme jne. Sageli nii kujunebki vestlus n-ö üksteisele palliviskamiseks ja teineteise vigade otsimisele/äramärkimiseks.
Oma lugu rääkides peaks vältima hinnanguid ja süüdistusi ning väljendama just seda, kuidas sa end selles olukorras tundsid, kui tema nii käitus ja milline on tema käitumise mõju sulle. Samuti peaks valmis olema ära kuulama ka teine osapool, kui ta osutab vastupanu (nt. „Sa tunned, et ma olen ebaõiglane”, See teema ei ole sinu jaoks oluline.” jne. Vajadusel sõnasta uus mina-sõnum. Nii tunneb vestluskaaslane, et ka teda kuulatakse ja mõistetakse.
Sellised vestlused võivad olla küll rasked aga nad lähendavad meid oma parteriga ning suurendavad teineteise mõistmist ning üksteise tunnete ja vajadustega arvestamist, usaldust.
