Kaks kuud tagasi tulin lapsega mehe juurest ära.Meie suhe arenes väga kiiresti ja jäin rasedaks.Kolisime kokku ja üritasime üksteisega harjuda.Ei olnudki väga hull!Aga peale poja sündi hakkas kõik allamäge minema!Mees hakkas jooma ja purjuspeaga mõnitama-sõimama.Midagi ma ei oska,midagi ei tee,seksikas ei ole jne.Algul üritasin ikka rääkid sellest,aga kui igakord tuli vastuseks mingi uus versioon kui halb ma olen,siis loobusin igasugusest rääkimisest.Nüüd olen kaks kuud juba vanemate juures....närvid lausa puhkavad.Aga mees käib kogu aeg peale,et tule koju proovime veel.Tema teeb enda poolt kõik,et seda ei korduks ja ta olla muutunud.Tahaks teda uskuda ja tagasi minna,aga ma ei suuda unustada kogu seda jama,mis oli,kui me koos elasime.Ja kuidas elada inimesega,keda ei austa ega usalda?Samas pojal oleks isa vaja!Kas see on piisav põhjus,et minna tagasi mehe juurde,keda kardan.Sõnad võivad ikka tohutult haiget teha Üks osa mõistusest saab aru,et sellel suhtel ei ole tuleviku,aga samas ma ei saa ju seda kindlalt teada enne,kui ei ole proovinud.Olen sellest segadusest nii väsinud!
Keegi ei saa Sinu eest teha otsust minna tagasi oma lapse isa juurde või mitte. Sa ütled, et ei austa ega usalda seda meest ning kardad teda. Me võime ju arutleda selle üle, kellel on probleem. Kuid jõhkrus ja joomine annavad sellele esmase vastuse. Me võime rääkida ja soovitada aktiivset kuulamist (sisaldab empaatiat, sallivust ja siirust), kuid kaks TK saaksid seda kasutada vastastikku vaid siis kui mõlemad pooled juhinduksid eespool nimetatud kolmest märksõnast.
Mõtle hoolega kui tihti Sa praegu oma lapse isaga suhtled, kas ta on alati täiesti kaine (ollakse alkoholi tarvitanud või mitte tarvitanud, vahepealset varianti ei ole), kas Sinu mees näitab üles hoolivust ja sallivust ja austust Sinu ja teie ühise lapse vastu.
Ning lõpuks mõtle, mis see on mille pärast mees nii väga tahab uuesti proovida ja mis võiks olla selle proovimise hind nii Sinu kui ka lapse jaoks (praegu ja ka tulevikus).