Täna ütles naine mulle, et ta tahab lahutust, sest tal on seda vaja ja kui võimalik siis seda võiks teha peatselt.
Olen 29 a ja minu naine on pisut noorem. Asusime kokku elama üle 3 aastat tagasi, ning peatselt ta rasestus ja abiellusime. Hetkel meil on 2,5 aastane tütar. Pool aastat tagasi esitas ta soovi, et ma välja koliksin ja ma tegin seda. Ta ütles, et ei soovi minuga koos elada. Kuni selle hetkeni maksin ma kõige eest (lisaks +1 kuu) ja võimaldasin naisel oma pangakontot kasutada 600 euro piiris kuu jooksul, pärast seda ma olen maksnud elatist lapsele (vähemalt 215 eur kuus).
Põhjuseid miks ma välja kolisin on palju, kui alustuseks ütleksin, et meie kooselu ei vastanud enam kummagi meie ootustele. Me ei vaielnud, ta lihtsalt vahel rääkis minust üle ja mõned korrad ähvardas ning vägivallatses. Vahest peamine põhjus, miks ma aga välja kolisin, oli asjaolu et ka minul oli tekkinud depressioon ja väga selgelt tundsin, et paljud tema teod põhjustasid selle süvenemist. Keskendumisvõime ähmastumine, tegi mul töö tegemise keerulisemaks ja minu produktiivsus kannatas.
Leppisin oma ülemusega kokku, et kui ma ei tule töö ja koduste probleemid lahendamisega paraleelselt toime, siis peaksin keskenduma ühele. Pärast välja kolimist aga naine tekitas blokaadi, ning ei soovinud minuga enam suhelda ega võimaldada isegi mul last näha. Etteruttavalt ütlen, et kompromissina oma tööandjana lahkusin töölt 2 kuu pärast - on ebaproffesionaalne nõnda tööd jätkata. Ma olin selleks hetkeks leidnud teise töökoha, kuid ei jätkanud seal, sest pere probleemid ei olnud lahenenud ja eeldasin, et see juhtub peatselt.
Kuna naine on sotsiaaltöö õppimisega tegelenud, siis ta on väga hästi kursis oma õigustega. Ta ütles, et ei usalda mind lapsega üksi ja see on piisav põhjus, et nõuda sotsiaaltöötaja juuresolekut. Kuna ma kohtusse ei soovinud minna ja olen loomult vastutulelik tolerant olin sellega nõus. Kuigi läksin linnaosavalitsuse lastekaitsesse suhteliselt kohe, leiti aeg alles 2 kuu pärast (kuhu naine ei tulnud kohale ja see lükkus veel 1 kuu edasi).
Antud hetkeks on perekeskus jõudnud otsusele, et pole mingit põhjust, miks ma ei peaks last saama näha, ning organiseerinud kohtumised ilma nendepoolse järelvalveta. Tundub, et naine on sellega leppinud, kuna ta leidis, et tal on lihtsam kodukohajärgsesse kohvikusse minna, kui perekeskusesse tulla, kus ka tema käitumist jälgitakse (ning puudumist). Küll ütles ta väga selgelt, et tahab lahutust ja kui ma mainisin, et ma pole sellest huvitatud, ning perekeskuses mainiti lepitus teenusest, mainis ta et kasutaks seda võimalust.
----
Minu seisukoht on, et tütar on jätkuvalt mulle kõige tähtsam inimene maailmas ja naine on teisel kohal. Ma sooviksin nende mõlemaga hästi läbi saada.
Petnud või vägivaldne ma ei ole, olen peaaegu täis karsklane, ma ei suitseta, kuid vahel käitun passiiv-agressivselt nt: kui naine on minule midagi ebameeldivat öelnud/käitunud
* ma ei vii välja sööma, too või tee süüa hommikul ja/või õhtul või ei korista teiste järgi.
* kui poes käin ja midagi ei ole, siis ma ei hakka teise poodi minema või sellele asendust otsima
Majandusliku seiskoha pealt ma olen hetkel töötu (kuid olen intervjuud, test tööd, meeskonnaga kohtumised / ristküsitlused ja tausta uuringud läbinud) ja ootan 2'est kohast palga pakkumisi (mis on tugevalt üle Eesti keskmise). Naisel pole aga mitmekordset kõrgharidust või isegi bakalaureust ja ta pole viimase 5 aasta jooksul tööd teinud. Ma ei tea, et tal oleks mingit sissetulekut, võimalik et vanemad aitavad.
----
Ma arvan, et ta on 6 kuuga on muutunud. Vähemalt nüüd ta tegeleb lapsega ja pani ta lasteaeda, kus temaga tegeletakse. Ta käib poes (peab eelarvet?), ilmselt koristab enda/lapse järgi, kuigi ta veel tööl ei käi on ta vähemalt mõelnud selle peale. Ta enam ei mängi arvutis 12-18h ööpäevas. Lisaks, kuna ma temaga koos ei ela, siis ta ei takista mul magamamist, tekita lisa tööd oma tegemata jätmistega, ega põhjusta muid lisa töösid. Lisaks asjaolu, et ta emotsionaalselt ja füüsiliselt on eemale tõmbunud ei häiri nõnda palju, kui teda koguaeg ei näe ja see aktiivselt ei meenu.
Lihtsalt näiteks, et kui tal lastetoetus lõppes pidin mina töökohta vahetama, et võimaldada sama elukohta, suurenevad väljaminekud ja talle sissetulekut vähemalt selle võrra, samas kui ta siis ei teinud mitte midagi.
Seetõttu arvan, et me võime abielus edasi olla, ning võin panustada kuidas iganes vajalik. Ma arvan tütrele on parem, kui tal on kaks vanemat. Ma arvan samas, et ta ise ei tule endaga majanduslikult toime ja kunagi ta mainis, et vanemad toetavad teda vaid juhul, kui ta mehest on kindlalt ja jäädavalt lahku läinud.
----
Kuigi aktiivset kuulamist ole õppinud, siis see ei lahenda inimese probleeme vaid pigem aitavab teist inimest kes soovib oma probleemid ise lahendada. Minu olukorras aga see ei tule kasuks, sest tundub et naine leiab et ignoreerimine ja lahutus on lahendus.
Lisaks ma arvan, et ma ei oska ennast keskmisele inimesele arusaadavalt edastada. Mul oleks problemaatiline selgitada oma "tõelistest, sisimatest tunnetest ja vajadustest" teist inimest, kuid depressiooni ajal tundsin, et see on täiest ilmvõimatu. Mitte, et ma ei tundnud midagi, vastupidi - tundsin kaootiliselt kahevalentseid emotsioone.
|