Mulle tundub, et mu meessõber hoiab minust eemale, kui olen nõrk. Kahel korral meie suhte ajal olen olnud haige ja ta on minuga sel ajal koos olnud (oli enne planeeritud, et oleme koos). Tundub, et ta justkui hoolib ja no käitub tavaliselt, aga mõlemad korrad on juhtunud nii, et peale seda korda ta justkui tõmbub täiesti eemale ja ei taha justkui järgmine kord kohtuda ja ma olen olnud hämmingus, et mis juhtus. Justkui oleks talle selline 'nõrk' tüdruksõber järsku täiesti vastuvõtmatu. Mu kunagine ülikooliaegne poiss-sõber tegi samuti. Tema oli veel eriti õel. Kui ma palusin ta abi, et apteegist rohtu tuua, siis ta pidas mulle loengu, miks ma ei peaks mingeid nõmedaid rohtusid üldse sööma ja alati tundus, et minu 'nõrkushetked' panid teda minu vastu eriti vastik olema.
Kui aus olla, siis selline tõdemus on ääretult ebameeldiv ja lausa valus ja paneb mõtlema, et mida see näitab. Mu ülikooliaegne suhe oli kõik kokku üks väga ebameeldiv ja sõltuvussuhte tüüpi. Aga seekord ei saa veel asjast aru ja nii vastik tunne on. Ei tea ju, et kas ma ootan äkki üldse liiga palju mehelt, et tegelt peakski nii olema, et tegelegu ma enda haigustega omaette või pigem on tegemist millegiga, millest ma peaks selgelt aru saama, et sellise mehega ei ole mõtet koos olla. See ei tundu isegi lihtsalt hoolimatus vaid lausa nagu tal lööks mingi bloki ette minu suhtes. Meie suhe ei ole eriti pikk olnud, alla poole aasta jääb.
Tunnete end hetkel paarisuhte osas ebakindlalt, kuna tajusite oma haiguse ajal/peale seda partneri poolset eemaletõmbumist ning tõlgendate seda mehepoolse hoolimatusena.
Kuna omasite ka varasemas suhtes sarnast mustrit, teeb see teid ettevaatlikuks. Nimetate seda "nõrk olemiseks", mis justkui mehed teist eemalduma paneb?
Võib mõelda, et suhte varases etapis ei olda ehk veel valmis teisele täielikult pühenduma (nii-öelda olema toeks heas kui halvas), pigem eeldatakse kerget, probleemivaba suhtlust. Suhe ju alles kujuneb, areneb ja vastutuse võtmine teise eest, hoolitsemine (haiguse ajal) eeldab juba suuremat panustamist ja pühendumist ning võis teist ka veidi ehmatada..?
Samuti on kõik inimesed erinevad ja nii ka nende empaatiavõime, soov aidata ja hoolitseda (millised omadused ongi veidi enam naistele loomuomased).
Mõistlik oleks enda mureteemast partneriga rääkida. Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile vastuseid- muidu võitegi jääda oletama, kahtlema.
Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk (kui kõik on hästi, ehk oleks hea isegi väljaspool kodu, näiteks kohvikus seda teha) ning anda partnerile mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes ning mida ootate ja vajate. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi. Seda saab teha minakeeles (selge eneseväljendus), lugege lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Püüdke üksteist hoolega kuulata. Selleks leppige kohe alguses kokku, et räägite kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetd, annab sõna teisele ja protsess kordub. Nüüd saab teine osapool selgitada, kuidas tema toimuvat näeb, mis see tema jaoks on, mida tema tunneb, vajab jne. Kuulaja rollis olev partner vaid peegeldab kuuldut, seda selleks, et tõesti teist inimest mõista. Protsess toimub/kordub niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud, teineteise vajadusi ning käitumist mõistnud- ja alles siis saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Kutsun teid ka koos partneriga sügisel PREP-paarisuhte koolitusele. PREP, ehk paarisuhte rahulolu edendamise programm on koolitus, kus saate turvalisel moel oma suhte heaks tööd teha, vaadake sisu kohta lähemalt:http://prep.ee/prep-prevention-and-relationship-enhancment-program-ennetav-koolitusprogramm-paarisuhte-tugevdamiseks-2/
Registreeruda saate:http://prep.ee/kalender/
