Tere, pöördun Teie poole küsimusega, mida arvata või kuidas toimida olukorras, kus elukaaslase käitumine muutub seoses tema 13aastase tütre kohalolekuga. Oleme koos elanud üle aasta. Mees on igapäevaselt armastav ja tähelepanelik. Kõik muutub, kui meile tuleb ööbima tema 13aastane tütar. Tavaliselt viibib ta meil korra nädalas. Mees vaataks minust läbi kui õhust, me ei vestle õhtuti nagu tavaliselt, ta ei puuduta mind. Kord juhtus tema käsi siiski minu jalal olema, kuid see oleks saanud kui elektrilöögi, kui ruumi ilmus tema tütar. Hommikul unustab ta mulle igapäevase musi anda, kuigi tema tütart sel ajal meie vaateväljas pole. Selgituseks ehk veel sedagi, et mees elas lapse emaga koos 18 aastat. Kooselu lõppes naise uue suhtega. Mees on olnud lapse suhtes ülihooliv - tema tellib klassipilte, käib arstil, organiseerib laagrid, kontrollib hindeid (kui sellest võib jääda mulje, et lapse ema ei pädev neid ülesandeid jagama, siis nii see pole). Meie esimesel ühisel maalesõidul tegi mees mulle ettepaneku istuda autos taha, et tema tütar tema kõrvale saaks istuda. Mehel on ka kaks vanemat last (üle-eelmisest suhtest), kuid nende käekäigu vastu ta sellist huvi ja hoolimist üles ei näita. Kapil ja tema rahakotis on vaid noorema lapse pildid. Mees ise oma eelistust laste suhtes ei tunnista. Ka seda, et tema käitumine meie ühises kodus tema tütre saabudes muutub. Pigem muutub ründavaks, kui sellest proovida temaga juttu teha. Ma ei usu, et asi võiks olla 100% selles, et kardab tütart kurvastada või šokeerida vaatepildi või mõttega, et tema isa elus on uus naine. Tema tähelepanu ja huvi minu vastu on olematu ka ajal, mil tema tütar meiega ühes ruumis ei viibi või on suisa magama läinud. Ta on nagu hajevil ja kogu tema mõte on koondunud tütrele. Tüdruk ise on väga tore ja viisakas. Siit ka minu küsimus – mis võiks tingida mehe sellise käitumise muutumise ja kas ning kuidas oleks mul võimalik ennast oma murega mehele kuuldavaks teha? PS! Ühiseid lapsi meil ei ole.
Olete hämmingus, kuna ei mõista oma elukaaslase käitumist teie suhtes, kui teie ühises kodus on ka tema teismeline tütar eelmisest kooselust. Mees tundub sellistel juhtudel olevat justkui „ümber vahetatud“. Sooviksite mõista, mis on selle põhjus ja kuidas peaksite käituma sellistes olukordades teie.
Teie elukaaslane tundub olevat oma 13-aastase tütrega väga seotud. Teie kirjast võib välja lugeda, et võrreldes kahe vanema lapsega on nende omavaheline suhe tunduvalt lähedasem. Selle põhjuseks võib olla nendevaheline parem kontakt lapseeast peale, või ka nende parem sobivus inimestena (nagu ka täiskasvanutevahelistes suhetes, nii ka vanema ja lapse puhul võib olla kas parem või halvem „klapp“ sõltuvalt kummagi isiksusetüübist jne). Ehk jäi teie mehel oma nüüdseks 13-aastase tütre emaga lahku minnes üles lahendamata pingeid või on nende suhetes praegu konflikte või vastasseise, mis võivad mõjutada ka tema suhet tütrega. Arvatavasti on siiski peamine, mis võib olla teie mehe kummalise käitumise taga, tema sees pesitsevad süü- ning häbitunded. Teie mees tunneb end ilmselt süüdi tütre ees, et tollel ei ole „normaalset“ peret, kus ema ja isa elavad koos, ning ta soovib seda „kannatust“ tütrele kompenseerida pakkudes talle kohtati isegi üleliigsena näivat hoolitsust. Häbi- ja süütunne võivad olla põhjuseks, miks ta teid tütre ees häbeneb - tõenäoliselt talle tundub, justkui olles koos teiega ta eelistaks teid oma tütrele, samuti häbeneb ta seda, et enamus tema tähelepanust ja ajast kuulub nüüd teile, mitte tütrele. Selle süü ja häbi lunastamiseks käitub ta tütre suhtes (alateadlikult) üleliia aktiivselt ja tähelepanelikult ning näitab teie suhtes ajuti üles ükskõiksust. Teie elukaaslane ei puugi ise sellest üldse teadlik olla ega tajuda, et ta niimoodi toimib ja seepärast ta ei saa ka aru, kui sellele ta tähelepanu juhite.
Saate olla oma mehele toeks, kui teda aktsepteerite sellisena nagu ta on, kui teda mõistate ja toetate, mitte ei kritiseeri. Kui ta teie vajadusi oluliselt kahjustab, siis öelge see konkreetselt, kuid rahulikult välja, samas proovige kasvatada oma tolerantsust tema käitumise suhtes, vastasel korral eskaleerite asjatult pingeid. Peate leppima paratamatusega, et tütar on teie mehe jaoks väga oluline. Püüdke mehega siiski neist teemadest rääkida, et ta saaks aru, et ta ei pea valima, vaid saab ning tohib ühekorraga armastada nii teid kui oma tütart. Selgitage mehele, et tütrele on vaja, et isa oleks talle rollimudeliks õnneliku, oma kaaslase suhtes hoolimist ja armastust välja näitava, end loomulikult väljendava inimensena, mitte end kramplikult kontrolliva, alla suruva ning „sobilikku“ rolli mängiva näitlejana.
