Sain oma lapse isaga tuttavaks 04/04/2014 ja suhtes olime juba 11.04.2014.Algus oli meil tormine,peagi kolisime kokku ja mai kuus sain teada et ootan last.Algul muidugi polnud plaan lapsevanemaks saada aga peale esimest arstil kâiku mõtlesime koos ümber.Last ma talle peale ei surnud.
Peagi sain aru et 30 aastane mees siiski polnud valmis perekonnaks ja isaks saama.Ei hoidnud mind ega huvitatud mu arstil kâigud.Samuti lapsele muretsesin asjad kōik ise.Talle ei pakkunud need lihtsalt huvi.Polnud seda koos ootamise aega,ärevust ega rôōmustamist.
Kuna elasime Soomes siis kâisin Eestis arsti juures ja sùnnitasin ka siin.Peale jøule pidi ta Soome tôöle minema ja kui 31.12.2014 pelgulinna lâksin eelistas ta tööle minna mitte esimese laevaga Eesti minu juurde tulla.Pidin seal haiglas ihuüksi olema ja see oli hirmus.
Beebiga koju saime lâks asi pâris hulluks.Ta keeras totaalselt selja meile.Kuna mul polnud magamise osas lihtne Beebi siis olin kurnatusest pikali kukkumas aga tema seda ei nâinud ega aru saanud.Soomes polnud ka lâhedasi kes abiks oleks saanud olla siis olin seal ihüksi.Lōpuks ma langesin musta auku ja tekkis stress ja trots.Sain abi raseduskriisi nōustajalt.
Lapse kasvadeski mees eriti ei huvitunud temaga tegelemisest.Abi palusin sain sóimata et mis ma vingun koguaeg ja tema tahab ka puhata tôópäevast.Minu kui naise jättis ta samuti unarusse.
Tülid olid meil iga pâevased sest ta on iseloomult nârviline ja äkiline inimene.Oma tundeid/môtteid/emotsioone talle avaldada ei saanud siis sain sóimata ja karjus mu peale.Ta oleks pidanud olema mu kalju aga seda kahjuks polnud.
Lõpuks lâks asi juba nii hulluks et tuli kätega mulle kallale ning nii ma 07.04.2014 lapsega Eesti vanemate juurde lõplikult âra tulingi.
Nüüd olengi dilemma ees sest mees tahaks meid tagasi.Ütles et on oma vigadest aru saanud ning tahab perekonda.Kuna ma enam Soome pole nôus kolima lubas et üürib meile lapsega Tallinna korteri ja üritame uuesti.Muidugi meeldiks mullegi kui laps kasvaks perekonnas ja ema ning isa on koos.Samas ma ei tea kas ta môtleb südamest ja tósiselt seda.Tal on kombeks ilusaid sønu loopida ja mitte tegutseda.Jällegist mōtlen et on paare kes saavad ka suurematest kriisidest üle ja suhe ikkagist vajab töôd.Olen aru saanud et tânapâeval visatakse kiirelt suhe mis hakkab kiiva kiskuma ja ei proovitagi asju parandada.Kas on mōtekas rutakalt visata minema sellele mille olime kiirelt loonud? Kas mehe kâitumine vóis olla tingitud sellest et meil káis asjad nii kähku?Kas see passiivsus võis olla tingitud sellest et ta jäi väiksena emast ilma ja isa teda ega vendasi kasvatanud ning jättis unarusse? Ma ei ôigusta tema kâitumist sest see mida ta tegi oli jube aga eks ma peaks ennast ka veidi pehmemaks muutma.Olen parajalt kange,jonnakas ning enda Mina peale suruv inimene.Järgi ei taha anda ja minu sõna/arvamus peab peale jääma.Kompromisside tegemine pole minu tugevam külg.See môtlemine ajab hulluks ja ma ei tea mida teha!
Kaalutlete, kas jätkata/taastada suhet mehega, kelle juurest te koos lapsega ära tulite. Mees nimetab, et on mõistnud, millest ilma on jäänud- ta soovib perekonda ning väidetavalt on oma vigadest aru saanud.
Teil on palju küsimusi ning segadust, ning kostub ka enesesüüdistusi. Seda on kurb lugeda, sest loodetavasti te ei unusta, miks mehe maha jätsite (nimekiri pettumust valmistavatest käitumistest oli ju pikk) - ja ennekõike: mees kasutas teie vastu vägivalda!
See on niivõrd tõsine põhjus, miks ikka väga pikalt ja sügavalt kaaluda, kas selle inimesega tasub üldse suhet taastada.
Kui toote põhjendusena välja, et lapsel oleks siis nii ema kui isa, - võiksite veelkord mõelda, kui palju on panustanud mees teie lapsesse seni (emotsionaalne toetus raseduse, sünnituse ajal teile; isaroll beebi ja väikelapse vanemana?)- siis mis peaks olema see ime, mis teie mehe muudaks äkki lapse- ja peresõbralikuks? Mis annab teile kinnitust, et mees suudab kohelda teid edaspidi armastavalt, austavalt, olema usaldusväärne partner?
Need ei ole meeldivad küsimused, ent teil tuleb neile otsa vaadata ja vastata. Ehk saab teile sel perioodil toeks ja kaasteeliseks olla mõni psühholoog, terapeut, kellega koos saate turvaliselt ja hinnanguid saamata analüüsida oma valikute plusse/miinuseid ning mõelda, kuidas edasi.
Paari- ega pereteraapiat teile praegu ei soovita, sest enne, kui mees pole midagi ette võtnud oma vägivaldse käitumise muutmiseks (eneseteraapia), ei saa pereterapeut teid aidata.
