Oleme perekond, ema isa ja kolmene hella hingega poiss.
Ja mina tunnen, et mul on kaks poissi, kes ei saa omavahel hakkama. Vihastun iga kord, kui mees püüab last kasvatada või ennast kehtestada. Tema kasvatusmeetodid on manipuleerimine, ähvardamine ja minumeelest isegi alandamine. Kuulan alati, kuidas isa lapsega räägib, et siis õigel hetkel tormata ja püüda veel midagi päästa. Kui tean juba ette, mis saama hakkab, siis manitsen ette, et issi teeb nüüd nii ja poja teeb nii. Tunnen, et õõnestan isa autoriteeti, aga ma ei suuda ka kuulata, kuidas laps isa sõna kuulamata, ja ähvardust kuuldes haledalt nutma hakkab. Ilmselgelt tuleb ta emme juurde abi otsima. Ja emme siis lohutab ja parandab püüdmata isa lapse silmis kurjana näidata. See on päris kurvav.
Teinekord mul on tunne, et isa ei püüagi probleeme teisiti lahedada, kui vihastades ja lapse peale käratades, sest siis on teada, et emme tuleb ja lahedab olukorra ära ja issi on "murest" vaba.
Laps ei taha riidesse panna. Ema on veel toimetab ja on kokku lepitud, et isa peaks lapsega juba välja minema. Isa palub last lahkelt riidesse panna, laps ei kuula. Isa ütleb, et kui sa riidesse ei pane, siis sa kohvkusse ei saa. Tõsi, aga selle peale hakkab laps juba nutma, sest oli ju jutt, et läheme kõik koos kohvikusse. Nutmise käigus hakkab ninast tatti voolama, mida laps siis kohvikupluusi varrukaga pühib. Isa vihastab ja palub lapsel nuusata pahandades lapsega samaaegselt, et näe, nüüd peame pluusi ka veel ära vahetama ja ei jõuagi kohvikusse, olemegi terve päeva kodus ja kui sa edasi jonnid siis ei lähe me enam kunagi kohvikusse. Selle peale on laps juba tuurid üles võtnud ja püüab isa lüüa. Isa ütleb, et tema sellise lapsega ei taha välja minna ja et ta läheb otsib õuest endale HEA poisi kellega kohvikusse minna/ või kui sa oled halb poiss siis ma lähen ära... nii ja siinkohal astub isa uksest välja, laps juba hüsteerias karjub, et ISSI ÄRA MINE ÄRA!
Kolmese puhul on selline mässamine tavaline, oleme sellest mehega rääkinud, aga tulemuseks on ikka midagi ülaltoodud stsenaariumi sarnast. Minu jaoks on kohuvtav kuulata, kuidas isa ütleb lapsele, et ta läheb nüüd ära, ja astubki uksest välja, laps läheb täiesti paanikasse/hüsteeriasse selle peale. Ilmselgelt see algset probleemi, laps ei taha riidesse panna, ei lahendanud...
Kuidas ma peaksin oma mehele selgitama, et lapse "mahajätmine" ja "hea poisi" otsimine mõjuvad meie lapsele laastavalt?
Laps hoiab tugevalt ema poole, isa suhtes käitubki tõrjuvalt, ütlebki vahel, mine minema. Isa muidugi võlgu ei jää: Lähengi minema!
Teile tundub, et teie mees ei ole teie 3 aastase lapsega piisavalt osav ja vastutustundlik. Olete valvas ja valmis igal hetkel sekkuma, et olukorda pehmendada.
Tõepoolest, 3-aastase lapse käitumine nõuab lapsevanematelt kannatlikkust ja paras ports lomingulisust. Mõnikord on selles vallas paremini toimetulev ema, mõnikord aga hoopis isa. Lapsevanemad ei käitu kunagi ühtemoodi. Loomulikult võiks kodust välja minnes ikka varuda lisaaega, et võimalikud ootamatused nagu väike enesekehtestamise katsetus teemal, kas kindad peavad käes olema või mitte või vajadus õues hüplevaid varblasi uurida või ootamatult peale tulnud pissihäda, ajagraafikut väga sassi ei lööks. Eriti oluline on, et lapsevanema enda stressitase ei oleks liiga kõrge.
Kui see kõik on üldjoontes teada nii teile kui lapse isale ja tunnete siiski, et peate käituma kontrollivalt nii lapse kui mehe suhtes, siis võib väita, et peres on rollid mingil kombel paigast nihkunud. Kas põhjus on selles, et isa ei soovi vastutust võtta või hoopis selles, et teie emana võtate liigselt vastutust, ei ole võimalik kirja teel kindlasti määratleda. Kuna pere on alati ühtne süsteem, siis toob muutuse süsteemis ka see, kui üks pereliige muudab oma käitumist. Võiksite mõnda aega katsetada oma sekkumise vähendamist. Võib juhtuda, et nii poeg kui mees tajuvad, et abi ei ole tulemas ja saavad oma suhted omal mehelikul kombel paremini klappima.
Võiksite kaaluda ka pereterapeudiga konsulteerimist, sest teie poolt kirjeldatu meenutab mõneti olukorda, kus probleem on vanemate vahel, kuid laps on justkui tõmmatud vanamatevahelisse (võimu)võitlusse.
