Mul on suur mure, mu mees töötab välismaal. On ära 2-3 nädalat ja siis tuleb koju neljapäeval ja pühapäeval peab juba tagasi minema. See ootamine ajab mu hulluks, need paar päeva ajavad muhulluks!!!
Ma lihtsalt ei suuda, ei jaksa ja ei tea mida teha. Sihuke tunne on, et ma tahaks lihtsalt kuhugi põgeneda ja karjuda ja ma ei tea veel mida teha
Kõige hullem on see, et elan kohas, kus mul pole mitte ühtegi sõpra, isegi naabreid ma ei tea. Sama hästi võiksin elada hiinas.
Kasvatan kodus ka ühist last, ka tema on kurb sest issit ei ole Ja mina olen kurb, sets tegelikkuses ei taha ma oma last kasvatada nii, et ta ei tea kes see onu on kui koju tuleb ja issiga saab suhelda ainult interneti teel ja sedagi loetud korrad nädalas.
Aga kuna mul sissetulek puudub, siis mehe sõnul on see vajalik. No eks see on ka, sest kui ta eestis töötaks oleks me omadega juba ammu kuskil supiköögis järjekorras...
Aga vähemasti oleksime koos.
Ma olen omadega niii läbi, et kui laps magama läheb siis lähen ise ka, oma aega mul pole absoluutselt, sets kuna mul siin pole ühtegi pereliiget ega sõpra siis pole ka last kuhugi hoida anda. Kõik poeskäigud ja kõik kõik teeme koos.
Ma lihtsalt ei tea mida teha, isegi ei tea mida tunnen. olen sellist elu elanud juba niiii palju aastaid, aga nüüd tunnen, et mulle aitab lihtsalt. Ma ei suuda kogu aeg üksi olla!!!!
Samas ma ei tea ka mida teha Olen soetanud siia oma kodu, aga mul pole siin mingit abi loota... Tahaksin väga nt sauna minna mõne pereliikme juurde nädalavahetusel, või et mõni tädi-onu tuleks külla või veelparem, et me ise saaks lapsega külla sõita...
ma armastan oma meest, ja tean et tema mind, on seda korduvalt öelnud ja selgeks teinud. tean et ta tahab et meil lapsega oleks siin eestis hea elu, aga see ju pole hea... kui on raha, aga pole armastust? No keegi ei kallista ega pühi su pisaraid kui meel on kurb
Ma lihtsalt ei tea enam. ma ei tea mis suhe see selline on. Oleks me kahekesi siis, saaks hakkama, aga kuna see kaugel töötav mees on lapse isa, siis ei saa päris sellise eluga leppida juu
Palun naised, kel on samad kogemused, et mees lahetaga tööl, palun jagage oma kogemusi!! Et kuidas edasi minna? Kas peask minema lahku? või siis elamagi niimoodi?
Vabandan kirjavigade pärast, nutuga pooleks kirjutasin. Aga hakkas kergem kohe. natuekseks ikka mõjub.
Kaugsuhe on kindlasti keeruline mõlemale osapoolele. Olete elanud taoliselt aastaid ja täna tunnete, et olukord ei vasta enam absoluutselt teie ootustele ja vajadustele. Eelistaksite ja oleksite valmis elama pigem vaesemalt, - kui aga mees oleks kodumail ning teil oleks igapäevaselt kõrval partner ja lapsel tema isa.
On leitud, et kui paar on teinud omavahel kokkulepped/reeglid kaugsuhte ajaks, millest juhinduda ja millega mõlemad osapooled on nõus- toetab see suhet ja selle toimimist (truudus, koosveedetav aeg, suhtlemise sagedus mehe välismaal olles /skaip, e-mail, fb, ise välismaal mehe juures külaskäigud jne/).
Kaugsuhte eripära on selles, et kuigi lahusolek on keerukas, võib aidata teadmine, et see on ajutine ja piiritletud olukord. Teie puhul see teadmine vist puudub?
Ega mingit imerohtu teile olukorra muutmiseks soovitada peale avatud ja siira suhtlemise olegi. Soovitan enne olulise vestluse pidamist hästi läbi mõelda, millised on teie tõelised vajadused paarisuhtes, mida tunnete, igatsete ja mida ei soovi enam jätkuvat. Võimalik, et sellise keeruka vestluse läbiviimiseks sobib paremini mingi neutraalne koht, mitte kodu. Andke mehele teada, et soovite temaga südamest-südamesse ja süüdistamata ühel olulisel mureteemal rääkida ja et vajate selle mure lahendamiseks mehe abi.
Teil tuleks rääkida iseenda eest (mina-keeles), milline olukord on teile vastuvõetamatu (hinnanguvaba olukorra kirjeldus), milline on käegakatsutav kahju/mõju teile ning mida te seoses sellega tunnete. Ja siis ka teine pool avatult ära kuulata. Niiviisi vastastikku oma muredest/vajadustest rääkides ja ka teise poole selgitusi aktsepteerides ja mõista püüdes on lootus, et teie mees mõistab teid tõeliselt, teie omakorda teda ning leiate ka mõlemat osapoolt rahuldava(d) lahenduse(d).
Kuidas ennast kehtestada, kuidas rääkida mina-keeles ja teist aktiivselt kuulata, vaadake lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Millele võiksite mõelda, mida saaksite ise enda aitamiseks teha? See, et teil puudub kohapeal toetusvõrgustik, teeb teie olukorra raskemaks,- mida saaksite ise teha, et luua kontakte? Olete ehk märganud mõnda endavanust, lapsega naist või sõbralikult naeratavat naabrit? Alustage ise vestlust, looge endale vajalikud sõprussuhted!
Osalege mõnes kohalikus huviringis, trennis, st tehke kõike, mis teid emotsionaalselt tasakaalustaks, rõõmustaks!
Kutsuge külla sugulasi/tuttavaid/sõpru, kui teil on endal füüsiliselt keerukas nendeni jõuda.
Toetav võib olla ka enda harimine, uuesti õppimaasumine (avatud ülikool, huviharidus vm), tehke midagi, mis annaks teile tunde, et te ise kontrollite ja mõjustate oma elu!
Uurige töölesaamise võimalusi kodukohas või lähiümbruses, (te ei täpsustanud, kui vana on teie laps) kui laps hakkab aias käima, saate leida väljundi töötegemises- see annab teile juurde enesekindlust, sõltumatusetunnet. Ning ideaalis parendab ka pere materiaalset olukorda.
Julgustaksin teid oma elukaaslast kaasama paari-või pereterapeudiga kohtuma. Neutraalse kolmanda osapoole abil võib olla kergem lahti harutada kuhjunud pingeid ja saada teineteise tunnetest, mõtetest ning vajadustest aru.
Ning- …isegi kui paarinõustamine ei lapi ära teie suhet, siis isikliku hingerahu ja vaimse tasakaalu taastamiseks on nõustamine abistav ja vajalik. Ärge jääge selles olukorras üksi!
Infot spetsialistide kohta leiate: www. pereterapeudid.ee
