Oleme elukaaslasega olnud koos 5 aastat, millest koos elanud 4. Tülitseme tihedalt ja enamasti saavad tülid alguse minu poolt. Tunnen , et olen elukaaslase poolt unarusse jäetud. Mulle ei pöörata tähelepanu ja tunnen ennast üksikuna. Samuti ei toeta mees mind rahaliselt. Leian et on imelik olla paarisuhtes, kus üks inimene elab üle Eesti keskmise hästi ja ei saa isegi hambaarstilkäiku endale lubada. Meie palgavahe on väga suur enamast, sest mina olen oma karjääri edendamist pidevalt edasi lükanud, et mehel oleks turvaline enda karjääri edendada. Nüüdseks on temal väga hea palk ja oma ettevõte, aga mina ikka seal kus aastaid tagasi. Otsustasime, et teeme suhtesse pausi ja elame mõnda aega eraldi, et saaksime otsustada, kas oleme nõus suhtesse rohkem panustama. Tegelikult siis rohkem mees otsustab, kas tema on nõus rohkem panustama või mitte. Suhtenõustaja juurde mees nõus minema ei ole, millest jääb mulle mulje , et tegelikult ta ei soovi seda suhet parandada ja edendada. Millal on õige aeg suhte nimel pingutamine lõpetadada? Kust läheb piir ja millal tekib suhtesõltuvus ? Tahaksin väga selle inimesega koos olla, aga leian et ma ei ole sellist kohtlemist ära teeninud. Mida arvata ? Kas väärtustan ennast liiga kõrgelt, et ootan enamat ?
Olete oma kaaslasega otsustanud suhtes aeg maha võtta ja paus teha. Lisaks tundub teile, et olete sellesse suhtesse panustanud oluliselt rohkem kui kaaslane.
Suhtes on alati kaks osapoolt. Kui suhe on ühele poole kaldu, siis ei ole seda kunagi põhjustanud üks partneritest, ikka on oma roll olnud mõlemil. Üks n.ö. teeb ja teine võimaldab seda. Üsna tihti, jõutakse sellisesse punkti kuidagi ootamatult. Avatakse justkui silmad ja tõdetakse: “Aga ma ei ole sellist suhet kunagi soovinud!” See on hetk, kus oleks mõistlik enda jaoks selgeks mõelda, mida tahetakse oma suhtelt, millised on kompromissid, mida olete nõus tegema, et teie vajadused oleksid siiski suures osas rahuldatud. Viga, mis tihtipeale selles olukorras tehakse on n.ö. ohvri rolli võtmine, ehks siis olukorra kujunemisel enda osa mitte nägemine.
Kui teil endal on selge arusaam, mida oma suhtelt ja kaaslaselt ootate, siis sõnastage see väga selgelt. Tulu ei too näägutamine, ühe ja sama teema pidev korrutamine, mõista andmine, lootmine, et teine ju peaks mõistma, sest n.ö. normaalsed inimesed käituvad niiviisi jms. käitumine. Te ei saa n.ö. panna teist inimest mingil kombel käituma. Te saate iseendast teada anda, otsuse tegemine, kas muuta oma käitumist või mitte, jääb siiski sellele teisele.
Kui te ootate suhtelt enamat, kui see on pakkunud, siis nii tunda on teie õigus. Ka oma vajaduste eest seista on teie enda vastutus. Kui te tunnete, et teie vajadusi see suhe mingil kombel ei rahulda ja kaaslane ei ole valmis mingeid muudatusi tegema, siis peaksite valmis olema selle suhte lõpetamiseks.
