Sain paar päeva tagasi teada, et minu elukaaslane on 4-5 kuud kõrvalsuhet pidanud. Oleme 9 aastat koos olnud. Selle aja jooksul olen ma väga palju kordi talle andestanud minu alandamisi, tema tsüklilisi alkoholiperioode, kasiinos käimisi. Olen olnud korralik kodukana. Vaatamata sellele on meil ilusaid aegu olnud ja ma pole talle midagi nii väga ette heitnud, jah paar korda ta asju pakkinud ja tagasi võtnud kui andesust palunud jne. Meil on 4-aastane tütar, kes on väga issikas. Ja nüüdseks ka 2-kuu vanune tütar. Sain teada, et teisele naisele oli ta rääkinud, et tal on ainult 1 laps ja kuna nüüd tema salasuhe välja tuli sai teine naine teada et tal on tegelikult kaks last. Kuidas saab üks mees oma liha ja vere lihtsalt elusalt maha matta.väitis et tema seda teist last ei tahtnud.
Ta suutis terve selle aja mulle valetada ja varjata. Asi muutus minu jaoks kahtlaseks kui telefonile tulid paroolid peale ja ta väitis et ma nuhin ta järel. Püüdsin sellest üle olla ja anda mõista et usaldan teda. Kuid ei. Uskumatu. Ta käis ise sünnitusel kaasas ja rääkis koguaeg kuidas ta mind ja lapsi armastab. Samal ajal aga käis teise juures ja rääkis talle samamoodi armastusest.
Sain teada, et nad on vahekorras olnud ja plaanivad uut last. Paar kuud oli mees seksi osas väga külm. Ei võtnud mind kaissu. Kui üritasin ise algatada, siis tõi põhjuseks et olen alles sünnitanud ootame veel ( kuigi sünnitus kulges kiirelt ja ilma õmblusteta). Jne.
Paar päeva tagasi oli tüli. Nutsin ja ütlesin talle, et tehku otsus ära, et lasen ta vabaks. Et ma tean, et miskit on valesti. Ta pole enam see kes enne ja tal on keegi teine. Ta eitas seda, vandus armastust, et kõik saab korda kuni viimse hetkeni kui tema õde mulle ära rääkis mis tegelikult need 4-5kuud toimunud on.
Sel hetkel kui mina teada sain oli mees väidetavalt sõbra juures. Viimse hrtkeni eitas mulle et tal pole selle naisega midagi. Kirjutasin sellele naisele, kes tunnistas et nsd antud hetkel koos. Ef mees olk rääkinud ef meie suhe ammu läbi, et ta on üksi omnus jne. Kui rääkisin et ta tegelikult kahe naise pidaja siis mind muidugi ei usutud.
Üritades mehega sel teemal rääkida ei olnud tal enda kaitseks midagi öelda. Ütles ainult et andke andeks et ta niimodi käitunud. Mu maailm varises kokku ja ma lihtsalt karjusin talle kõik näkku. Sõimasin, solvasin saatsin pikalt. Ta ei ütlend midagi ja siiamaani ennast näole andnjd ei ole . Ütles et on häbi...
Ja edasi? Mis saab edasi? Tema on nüüd õnnelik ja eluga rahul, aga mina ja lapsed? Mis meist saab? Ma ei suuda leppida, et minu üle on irvitatud, mind alandatud, minu tuneid naeruvääristatud. Ma ei suuda. Tahaks teada kus ma olen vea teinud, et tem poolt asjad nii kaugele läksid. Miks ta ei võinud öelda mis toimub kui ta nägi et ma kahtlen ja nagu tean et tal on keegi teine. Uskumatu.... ma olen nii katki
Väga kurvastav on teie kirja lugeda. Mõistan, teie praegusi tundeid, valu ja segadust. Mida mees ka praegu ei räägiks või lubaks, ei näi piisav, et katkist suhet lappida. Teda usaldada on teil raske.
Teie olete juba varemgi palju andestanud ja lootnud paremat tulevikku, kuid näib, et teiegi karikas ei ole lõputu. .
Hetkel ongi raske teid lohutada ja midagi soovitada. Usalduse taastamine on keeruline ja pikk protsess ja see on väga personaalne. Mõtlemisainet teil igatahes praegu jätkub. Ka mehel. Arvan, et praegu oleks mõistlik mitte teha lõplikke otsuseid. Seejuure usun, et lihtsalt oodata, et aja jooksul valu lahtub ja seejärel jätkata kooselu, kui mees seda vaid palub, oleks pigem enesepettus ja probleemide lahendamata jätmine. Ma pigem usun sellesse, et te mõlemad vajaksite sügavamalt enesesse vaatamist, et mõista, mis teie suhetes enne toimis ja mis ei toiminud, millest senised varjamised, valetamised, kasiinos käimised, alkoholiprobleemid räägivad ja palju muudki. Samuti vajaksite ehk järelemõtlemist teemal, kas olete kuidagi kaasa aidanud sellele, et mees on teid halvasti kohelnud, alandanud, solvanud ning teie muudkui andestate. Kas mees üleüldse on mõistnud seda, milline on tema vastutus suhte toimimis eest ja mille eest ta on valmis tulevikus vastutust võtma. Andestate võite muidugi ilma, et mees oleks andestust palunud, kuid usalduseks on vaja midagi enamat – avatust, siirust, oma osa mõistmist, panustamist suhtesse jne. Seega oleks paljugi vaja lahti rääkida ja vahel on selleks vaja ka spetsialisti abi. Loodan, et teil on keegi hea lähedane inimene, kellega saate oma murest rääkida, kes oleks osavõtlik, kuid samas suudaks teile anda ka kõrvalpilku. Kuid hiljem, kui esimene valu möödas, siis alles püüda selgusele jõuda, kuidas edasi. Nagu juba mainisin, siis kooselu jätkamiseks vajaksite kindlustunnet ja teadmist, millises suunas liikuda – kas usalduse taastamise suunas või suhte lõpetamise suunas.
Teil on õigus oma tunnetele ja valikutele ja mitte keegi ei tea teist paremini, kas suudate andestada ja kas usaldust on suhte jätkamiseks teie jaoks piisavalt.
