Lapse isa lahkus pere juurest enne beebi sündi. Laps on elanud sünnist saati ema ja kasuisa ning poolõe-poolvennaga. Laps on tänaseks 8 kuune. Lapse isa on kohtunud lapsega mõnel üksikul korral, lapse une ajal, esimese kahe elukuu jooksul. Laps oli 1 kuu enneaegne.
Lapse isa asus peret jälitama, verbaalselt terroriseerima jm. Lapse isal keelati lapsega kohtumine lapse kodus teiste peres elavate lapse ohutuse huvides. Paluti kohtumisi teostada avalikus kohas.
Lapse isa elatist ei tasu. On täitemenetlus, on kohtutäituril alustatud menetlus ja esitatud sellekohane taotlus politseisse.
Lapse isa oli mitmeid kuid kadunud. Lapse ellu tuli tagasi lapse 7ndal elukuul. Nõudis lapsega kohtumisi. Jõudsime kokkuleppele lapsega kohtumise osas, kuid laps kahjuks haigestus. Ootasin pikalt lapse isa ettepanekuid lapsega stabiilseks kohtumiseks. Edastasin omapoolseid ettepanekuid, Leidsime lõpuks mõlemad, et on parem kohtuda lastekaitsespetsialisti juures. Eelnevalt tegime mõlemad spetsialistile ettepaneku : Lapse isa soovis lapsega kohtuda lapse kodus 2 x nädalas oma valitud aja jooksul , mina palusin kohtumisi 1 x nädalas avalikus lapsele sobilikus kohas kuni 1 tund korraga, lähtuvalt lapse päevakavast. Soovisin koostada kindla suhtlemiskorra.
Kohtumine leidis aset ilma isa osaluseta, isa leidis põhjenduse miks mitte kohale tulla. Kohtumise tulemusel koostasin suhtlemiskorra ettepaneku, allkirjastasin ja saatsin teele. Antud kokkulepet ei soovitud allkirjastada isa poolt ja lapse isa palus edaspidi mitte suhelda lastekaitsega, kohtuga ega juristidega.
Ärajäänud kohtumise osas tegin uue ettepaneku kohtumiseks. Lapse isa keeldus kohale tulemast ja jättis kohtumise ära. Edasi jõudsime kokkuleppele, et lapse isa kohtub minu pakutud aegadel. Kahjuks jäi laps eelneval ööl palavikku ja kohtumine jäi ära. Lapse isa soovib suhtlemiskokkulepet üles öelda ja lapsega kohtuda jätkuvalt kaootiliselt.
Emapoolne kokkulepe on siiski jõus ja lapsega ollakse valmis kohtuma viima kokkuleptud aegadel, lapse tervenedes.
Mure tekkis aga lapse elukohaga. Nimelt on lapse isal ja emal ühine hooldusõigus. Lapse isa on veendunud, et tal on õigus / seaduse ees ongi / laps igal ajahetkel emalt võtta ja mitte koju tagasi tuua, vaid jätta enda juurde elama a emale mitte näidata.
Lapse isa ei oma enda elukohta, elab väikeses 2 toalises majas vanemate juures, samuti ei oma ametlikku legaalset sissetulekut. Lapse isal puudub teadmine väikelastest, nende vajadustest ja nende kasvatamisest, samuti ei ole ta kokku puutunud omaenda lapsega.
Lapse isa on teadlik, et antud olukorras politsei ei sekku ja see on tekitanud talle tegutsemistahte, hoolimata sellest, et lapse eraldamine talle tuttavast keskkonnast ja inimestest tema jaoks täiesti võõra inimese juurde on lapsele väär.
Lapse isa keeldus lapsele andmaks luba sissekirjutuseks ema elukohta. Sissekirjutus koostati ilma isa loata, arvestades fakti, et laps ei ole kunagi isaga koos elanudki.
Lapse isa keelab lapsega reisimise väljaspool Eestit, tuues põhjenduseks, et laps on alles liiga väike ja tihti haigestuv. Lapsega on keelatud reisida enne lapse 1a8 kuuseks saamist, mil uuesti teema palutakse arutlusele võtta.
Kas on alust pöörduda kohtu poole palvega määrata lapse elu ja asukoha otsustusõigus lapse emale.
Kas on mõistlik lapse emal taotleda lapsele suhtlemiskord kohtu kaudu või selle peaks siiski taotlema isa ?
Mõistan teie muret lapse pärast ja kurnava asjajamise pärast, mis näib lõputu kes-keda võitlusena. Seejuures ei ole sugugi selge, mis tegelikult ajendab lapse isa kokkuleppeid eirama ja uusi võtteid kasutama. Oleks ju loomulik, et mõlemad vanemad soovivad lapse elus osaleda ja lapski vajab sidet mõlemaga, kuid vahel on iga hinna eest selle taotlemise ajendiks ebaselged eesmärgid, mis ei ole seotud lapse heaoluga, kaasnevad aga hoopis ohud ja hirmud. Neid aga ei tohi samuti eirata.
Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis lapse tegelik elukoht ongi ema juures, kuid isa pole sellega nõus. Seejuures pole hetkel teist lapsele sobivat alternatiivi – isal endal pole sissetulekut ja tingimusi pakkuda. Ta ei oma ka teadmisi ega kogemusi lapse kasvatamiseks. Lapse isal on praegu võimalus kohtuda lapsega, kuid lähtuvalt ohutusest vaid koos vahendajaga, st koos teie ja/või lastekaiste spetsialistiga, kuid isa pole seda võimalust kasutanud ja soovib kohtuda siis, kui talle sobib ja ette teatamata. Teil on põhjus oletada, et isa võib last enda juurde viia ja mitte tagasi tuua (see on ilmselt vastuolus seadusega?).
Seega on mitmeid asjaolusid, mis vajaksid juriidilist asjatundlikkust, mille pädevust minul aga pole. Kirjas toodud info põhjal näib, et lapsega seonduvate õiguste vaidlustaja on lapse isa, kes saabki ise esitada taotlusi ja kohus lahendaks vaidlused.
Mis puutub aga lapse vajadustesse, siis saan vaid kinnitada, et väikelast viia tuttavast kodust ja hooldajatest eemale on ilmselgelt tema turvalisust ohustav. Ka kahe kodu vahel jagamine on liiast, eelkõige aga emast eraldamine, kui ema on olnud seni peamine hooldaja. Alles mitme aasta pärast, kui laps on harjunud ka teiste lähedastega, võib ta olla valmis mõne päeva ja öö olema kodunt eemal teiste juures ilma, et see teda traumeeriks. Loodetavasti arvestab seda ka kohus, kui vaidlused nii kaugele peaksid jõudma, et vanemad ise ei tee selliseid kokkuleppeid, milles mõlemad on nõus, et need on tehtud arvestades peamiselt lapse huve. Loodetavasti mõistavad ka kohtunikud ja juristid, kes vanemate vaidlusi lahendavad mitte niivõrd seda, mis näib õiglane vanemate jaoks, vaid seda, mis kahjustab last ja mis kaitseb last. Minu arvates, ei taandu need küsimused ainult seaduslikule õigusele, vaid sellele, kuidas laps end hästi tunneb, mis on tema eakohased vajadused, millised on tema reaalsed lähedussuhted vanematega, kus ja kellega ta end turvaliselt tunneb. Ma arvan, et sellistes juhtumites on palju abi lastekaitse spetsialistist ja vajadusel ka psühholoogist, mida õnneks ka kohtud järjest enam arvestavad. Mul on raske usukuda, et antud olukorras saaks isa veenda kohut, et laps ei peaks elama isa juures ja et ta võib igal hetkel tulla ja last enda juurde viia ja mitte arvestades kokkuleppeid emaga. Soovin teile kannatlikku meelt ja usku headesse lahendustesse.
