Ma olen leidnud lõpuks endale naise kellega ma tunnen esimest korda elus et ma tahan veeta ülejäänud elu koos ning luua pere. Probleem on nimelt selles et mul on koguaeg tunne nagu mulle valetatakse ja vassitakse. Samas ma saan väga hästi aru et sellele kõigele on mõistlik seletus mis mind kahtlustama paneb. Aga ikkagi leian ma ennast "üle" mõtlemast ning see tunne on nii halb. Ma lohutan ennast koguaeg sellega, et inimene kes mulle ütleb mitu korda päevas et ta mind nii väga armastab, inimene kes räägib minuga tuleviku plaanidest, eelkõige lastest, selline inimene ju ei valetaks ja varjaks midagi mulle. Ning samuti mull jääb mulje nagu ta varjaks mind teiste eest, oma sugulaste, sõprade jms. Samas, ma saan väga hästi aru et kõik omal ajal, seda enam et ta on olnud paar aastat tagasi abielus mis läks karile kuna mees pettis teda ning tal võttis aega et kedagi usaldada üldse. Sellest kõigest ma saan aru...AGA ometi mul on koguaeg mingi näriv tunne sees. Kas see võib olla sellest et ma lihtsalt kardan nii väga temast ilma jääda? Kuidas ma peaksin ennast rahustama ja endale selgeks tegema et see kõik on minu peas välja mõeldis ning ma mõteln üle koguaeg. Ma olen temaga rääkinud nendest asjadest mille peale ta on küsinud, et miks ma teda ei usalda. Ma tunnen et ma usaldan teda, aga koguag on mingi näriv kahtlus. Kas see tähendab et ma ikkagi ei usalda teda. Ma võin käe südamele panna et mina olen temaga olnud 100% aus ja olen absoluutselt kõik ära rääkinud. Ma ei taha teda kaotada, aga kuna ma koguag olen selline kahtlustav ja käitun nendel hetkedel imelikult siis ma kardan et temal ka lõpuks tuleb nö "pidur" peale...
Mul on elu jooksul naisi olnud igasuguseid, aga sellist tunnet pole kunagi olnud.
Tunne, et just see naine on see, kellega soovite kokku jääda, on kindlasti eriline ja ühendav. Äratundmisrõõm lähendab teid ja paneb ka muretsema. On üsna loomulik üha suureneva kiindumuse juures tunda ka end haavatavana ja karta selles heast ilma jääda. See on rohkem omane neile, kellel on varasemalt kogemusi jääda lähedasest ilma, kes pole tundnud piisavalt turvalisust ja on seetõttu sageli silmitsi ebakindlusega, kartusega uuesti kogeda mahajäetust. Nagu ka teie kirjeldate – saate ju aru, et on loogilised seletused, aga tunne on ikka ärev ja kahtlev. Need tunded ei taha kuidagi alluda seletustele. Võimalik, et selliste seletamatud hirmude juured on peidus varasemalt kogetus, sh lapseeas. Sama võib olla ka naisel, kellel võtab aega, et saada kindlustunnet ja usaldada. Näib, teie kaks mõistategi teineteist sedavõrd paremini, seejuures nii raskusi usaldamises kui ka pidevat vajadust saada kinnitusi, et kõik on teie suhtes hästi. Ma arvan, et hea olekski omavahel neist teemadest ka rääkida – mis paneb kahtlema ja mida vajate, et saada rohkem kindlustunnet. Nii võite teiegi avatult väljendada soovi saada rohkem omaksvõetuks ja teie jaoks on oluline saada tuttavaks tema sugulaste ja tuttavatega. Kui olete hea kuulaja, ega püüa liialt omaette naise käitumist tõlgendada, siis saab naine väljendada, kui kaugel tema on oma maailma ja lähikonda teiega jagama. Sageli on ju nii, et need nn üle-mõtlemised ja see hingenäriv „kahtluseuss“ saavad toitu puuduvast infost ja vähesest vastastikusest avatusest. Jagage oma ootusi ja ka tähendusi, nt seda, et naise sugulaste ja sõpradega tutvumine on teile oluline ja tähendab rohkem omaksvõetust, annab kindlustunnet. Väljendage seda, kuidas teie end tunnete, mida vajate (mina-sõnumid) ja vältige pigem naise tõlgendamisest, nt miks ta midagi teeb või mida varjab. Ma saan aru nii, et olete valmis mõistma naise raskusi usaldamises ja seega valmis olema kannatlik ootamaks, millal naine on valmis teid oma ellu rohkem pühendama. Ka seda oleks naisel hea teada.
Teie põhimure, kuidas end rahustada, saakski leevendust siis, kui olete omavahel avatud. Võimaldage ka naisel end avada (kasutage aktiivset kuulamist), mitte vaid kaitsta ekslike oletuste eest. Lihtsalt püüelge selle poole, et aktsepteerida seda, mida ta räägib ja milleks ta valmis on.
Ja lõpuks tahan veel rõhutada, et keskenduge sellele, mis on hästi ja looge võimalusi kogeda seda head, mis teid ühendab. Võtke lihtsalt teadmiseks, et olete haavatav, ärev ja et see on loomulik, kuid loobuge kahtlustele kinnituste ja üldse tõestuste otsimisest. Kõik hea aga, mida märkate ja teineteisega jagate, loob eeldusi selle hea jätkumisele.
