Ma ei suuda sellega leppida. Mul ei ole justkui midagi enam. Olime koos 5 aastat, aga viimase aasta jooksul on ta 2 korda mind maha jätnud ja viimane tuli nii ebaselgelt, et ma ei saa siiamaani aru mis juhtus. Kõik plaanid ja unistused mida koos pidime tegema on vastu taevast lennanud. Ta viib need ellu üksi ja seda on valus vaadata. Minus on tühjus ja mitte miski ei paku rõõmu. Tunnen, et keerasin ise oma elu nässu, tunnen tohutut süüd ja negatiivseid tundeid nii enda kui tema vastu. Tahan, et see valu lõppeks. Kõik need teemad lihtsalt ketravad peas juba aasta ja ma ei jaksa enam. Miks ei läinud asjad positiivset radapidi? See oleks olnud mulle kui unistuse täitumine. Kaasa keda südamest armastan ja ühised unistused. Nüüd olen täiesti üksi ja täiesti tühi kest.
Mõistan, et peale viie aastat kooselu ja ühiseid unistusi tulevikust, on teil praegu väga valus. Teadmatus ja segadus teevad leppimise eriti raskeks. Selles olukorras on loomulik, et praegu on kord hinges tühjus, kord segadus, viha ja süütunne ning miski ei paku lohutust, rõõmust rääkimata. Praegu polegi häid nippe, mida teha ja mis tooks kergendust. Mida te ka ei teeks, ikka keerlevad peas vastamata küsimused, miks-id ja oleks-id. Ma ei tea, kas see teid aitab või teeb asja hoopis segasemaks, kuid arvan, et te ei pruugi enamus küsimustele üldse vastuseid saada. Ka sellele, kas oleksite saanud midagi teisiti teha ja kas olete süüdi, et nii läks jms ei ole olemas üheseid vastuseid. Kas suudate leppida sellega, et te ei saagi teada, kas oleks olnud teil võimalusi kokku jääda või miks tema nii otsustas? Praegu on valus, vastakad tunded kestavad veel mõnda aega ja kui midagi soovitada, siis aktsepteerida oma tundeid, st lubada neid endale, mitte alla suruda, eirata või püüda kiiresti üle saada. See võib pigem kahju teha. Lahkumineku valu ja sellega toimetulek on leinaprotsess, koos vaidlustamiste, süüdlaste ja põhjuste otsimise ning kaasnevate tunnetega.
Kirjutate, et viie aasta jooksul jäeti teid maha kaks korda. Seega polnud need lõplikud ja praegu võib teis mingi osa hoida ülal ka lootust, et seegi pole viimane. Kui asi pole teie jaoks lõplik, siis seegi võib niigi valusat protsessi pikendada. Kui teile tundub, et on jäänud vaevama mõned küsimused ja te ei saa neist üle ega ümber, siis võib teid aidata leppimisele lähemale, kui küsite neile vastuseid.
Kindlasti tasub mõnda küsimust ka endalt küsida. Näiteks seda, kas oli teie suhtes neid märke, mis viitasid mittetoimimisele, kuid te ei tahtnud neid näha? Kas peale eelmisi lahusolekuid saite selgust, mis teid lahku viis ja kas te mõlemad panustasite sellele, et suhe toimima panna ja uuel moel. Võib ju olla nii, et lahusolek toob küll rahu, kuid ei paku teadvustust, mis suhet kahjustas ja olulised teemad jäävadki avamata. Kas teie suhe oli ikka piisavalt hea, oli piisavalt lähedust, avatust ja mõistmist? kas pühendumine oli vastastikune? Kokku-lahku suhe viitab sageli suutmatusele olulisi, sügavamaid probleeme lahendada.
Kui midagi soovitada, siis seda, et te ei jääks kaua üksi oma valusate tunnetega ja saaksite mõne hea usaldusisikuga rääkida endas toimuvast. Sellest võib kasu olla, kui kõva häälega asju sõnastada, võib iseendast rohkem aru saada ja see toob tasapisi ka leevendust. Vahel võib ju keegi ka nõu anda, kuid võtke seda siisik kui teist vaatenurka, mis ei tähenda, et see on õige või vale või seda, mis teile parim on. Seetõttu osutubki sageli parimaks kuulajaks see, kes ei anna hinnanguid ega hakka teid õpetama, kuidas elada, kuid on siiski empaatiline ja annab tagasisidet, kuidas asjad teie enda vaatenurgasat paistavad.
