Läksime lapse isaga lahku. Ta kolis teise linna elama, meist 200km kaugusel. Hetkel puudub tal kindel elukoht , elab sõbra tühjas korteris ja magab põrandal. Probleem selles, et ta nõuab, et meie laps hakkaks tema juures käima 2 nädalavahetusel kuus. Olen selle vastu. Kuna laps on alles nii väike. Ta pole emast eraldi olnud. Terve selle 2 aasta jooksul tegeles lapse isa lapsega minimaalselt. Ja arvestades, et tal endal pole hetkel stabiilset elukohta ja tal on uus naine keda mina ega laps ei tunnegi. Ta ise on selle naisega koos olnud 3 nädalat ( sama kaua kui meie oleme lahus) naine kolis kohe tema juurde. Lapse isa ähvardab mind kohtuga, et teeb asja ametlikuks ja hakkabki lapst solgutama 200km 2 korda kuus. Ma ei ole vastu, et ta lapega aega veedab. Olen isegi nii palju vastu tulnud, et olen neid kahekesi paariks tunniks jätnud meie juurde. Ja ise olen ära läinud. Aga laps on seal elanud sünnist saadik, tal on hea ja turvaline kodu. Ma ei ole vastu, et laps kunagi ööbib isa juures aga hetkel on see liiga vara. Ütlesin seda ka lapse isale aga tema raiub ikka enda õigusi peale. Kuidas ma peaksin käituma?
Lahkuminekud ja kaasnevad vaidlused lastega kohtumiste üle on sageli väga kurnavad ja toovad niigi keerulisse olukorda pingeid juurde. Teie näide on kahjuks liiagagi tavaline pärast lahku kolimist. Teie loos siis nii, et lapse isa nõuab oma juriidilist õigust lapsega kohtuda. Teie pole lapse ja isa kohtumiste vastu, kuid muretsete, kas ja kuidas laps end tunneb võõras keskkonnas terve nädalavahetuse. Isa võib ju väita ka seda, et ongi vaja tal harjuda ja muidu ei saagi, kui ei ööbi tema kodus.
Jah, mis puutub lapsi ja nende heaolu, siis ainult seadustest lähtudes ei pruugi head lahendust tulla. Pigem on nii, et kohus püüab olla õiglane ja annab mõlemale enam-vähem võrdse võimaluse lapse elus osaleda, kuid sellist õiglust on vaja pigem vanematele, kes ei leia kohtuta sobivaid kokkuleppeid. Muidugi on vaja, et lapsel säiliks mõlema vanemaga kontakt ja koosolemise võimalused, kuid palju muid asjaolusid on veel, mis mõjutavad lapse heaolu ning seda ei saagi kohtulahenditega tagada. Kindlasti tuleb arvestada, et eelkõige säiliks lapse tuttav elukorraldus, üks koht oleks kodu ja teise juures käikase vahetevahel, üks vanem on peamine hooldaja, kes on igapäevaselt olemas ja kes pakub emotsionaalset turvalisust ning teise vanemaga kohtumised on täiendavad ning selleks on oluline lapse valmisolek. Kuid eks sellega ongi keerulised lood, sest seda on raske selgitada ja kindlaks määrata, mis vanuses ja mil määral lapse heaolu on tagatud teise vanema juures viibides. Just seetõttu ongi oluline, et vanemad arvestaksid eelkõige lapse vajadusi, tema vanust, tema harjumusi, ka individuaalset eripära jne. Kuid seda saavad mõlemad vanemad arvestada parimal viisil vaid siis, kui nad usaldavad teineteist, teevad koostööd ja ei kasuta last ja temaga seonduvad omavaheliste suhete klaarimiseks. Asi pole mitte õigluses vaid selles, kuidas ja mis on parim konkreetsele lapsele. Millal on laps valmis olema nädalavahetusel teises linnas uues kohas, see oleneb paljudest asjaoludest ja oluline on see, et teie emana ja mees isana tunnetaksite, et teete lapsele head. Üldistatult võib aga väita, et mida väiksem laps seda suuremad on ohud tema turvatundele ja seda vähem talub ta emast eemalolekut (peamine hooldaja). Usun, et selles jutus ei ole teie jaoks midagi uut ja püüdletegi selle poole.
Küsite, kuidas peaks käituma? Peamine suund oleks püüda mehega luua uuel tasandil hea suhe, st ühise lapse vanemate suhe, mis tugineb koostööl ja ühisel eesmärgil arvestada, mis on lapsele parim. Andke jätkuvalt mehele kinnitusi, et soovite võimaldada isa ja lapse suhtlemist ja järk-järgult lapse kasvandes on see rohkem ka võimalik. Püüdke vältida mehe kavatsuste tõlgendamisi ja mistahes etteheiteid. Kui on vaja seista lapse vajaduste eest, siis jäägi vaid selle teema juurde (kasutage mina-sõnumeid oma murede või arusaamade väljendamisel). Kui teil tekivad vaidlused, mis on lapsega seoses soovitav ja mis mitte, näiteks arvestades vanust ja emast eemalolek, võõras kohas ööbimine jms siis soovitan pöörduda ka mõne erapooletu eksperdi poole (nt psühholoog, pereterapeut, lastearst, lastekaitse spetsialist jt.). Püüdke hoiduda tõestamast, kellel on õigus, vaid sõnastada peamine, mille eest seisate, austada ka teineteise eriarvamust ning alles siis otsida lahendusi. Mida te ka teemaks ei võta, on parim, kui olete mõlemad teadlikud sellest, kas parasjagu tegelete vanemaks olemisega või vanade asjade klaarimisega, kättemaksuga, manipulatsioonidega vms. Kui siiski tundub, et olete mõlemad haavatavad ja see segab parimal viisil lapse vajadustega arvestamist, siis jällegi tasub pöörduda ka suhtenõustaja, nt pereterapeudi poole.
