Oleme abikaasaga koos olnud 12 aastat. Aastate jooksul on olnud meie suhtes palju positiivset kuid ka palju tülisid. Praegune olukord on aga juba täiesti väljakannatamatu. Pidevalt kui oleme jõudnud seisu kus mina üritan mehele rääkida mida ma tunnen siis tekkib suur tüli. Mees võtab kõike kohe süüdistusena ja hakkab mind kõiges süüdistama. Tihti rõhutan et see on see mida mina tunnen mitte et ma tahaks teda maha teha või ütlen et ta on halb mees aga seda osa ta nagu isegi ei kuuleks. Ja nii siis ongi alati nii et tõsine vaidlus kestab paar tundi. Lõpuks hakkan mina nutma ja tema jalutab teise tuppa. Järgmisel päeval teeb aga mees nägu nagu üldse poleks midagi olnud ja arvab et elu läheb lihtsalt edasi. Minul aga on valus ja kurb. Mõistus on mehe poolelt üldse täiesti otsas. Ma ei tea enam mida teha, rääkida, kuidas käituda või välja näha. Kõik on kas valesti või jätab mehe täiesti külmaks. Füüsilist lähedust pole praktiliselt enam üldse. Mõni hommik vaid mees tuleb ja suudleb mind põsele kui arvab et magan ja läheb tööle. Ja see on praktiliselt kõik. Kui tahan kallistusi või suudlusi pean ise algataja olema ja siis jääb ka mees nagu ükskõikseks või lükkab eemale. Voodielu käib ka vaid siis kui mina algatan ja ka siis tihti ütleb mees et pole tuju või on väsinud. Olen igati üritanud mehele meele järgi olla kuid enam ei tea mis teha ja kas mul ongi enam midagi anda. Viimasel ajal kui vaatan ümber olevaid paare tuleb lihtsalt nutt peale. Tunnen ennast meeletult üksi ja õnnetuna. Näha teiste lähedust ja armastust on kuidagi nii karm kui ise olen aastaid juba õnnetu. Mul on küll teiste üle hea meel aga tahaksin ka tunda armastust. Tunda et keegi hoolib ka minust ja hellitaks vahel ka mind. Ma ei taha lahku minna. Mu mees on ainuke kellega tahaksin koos olla. Enda kõrval ma kedagi teist ei näe ja oleksin valmis meie suhte nimel kõike tegema aga enam ei oska. Olen korduvalt mehelt rahulikult küsinud kas ahab lahku minna või ehk on tal keegi teine kuid alati on sama vastus. Et ta oleks ammu juba ju läinud kui tahaks. Iial ta ei ütle ka seda et ta oleks armastusest minuga. Vahepeal jäi mulje et elab minuga vaid laste tõttu. Kinnitasin talle et kui soovib lahku minna siis laste suhtes ei muudaks see midagi. Laseksin tal alati laste juures käia ja nendega olla. Ma ei kujutagi enam ette mida teha või kuidas edasi. Olen kõigest sellest nii kurnatud ja tüdinenud.
Soov olla armastatud ja jagada lähedust teineteisega on väga loomulik. Püüategi seda mehele pakkuda, kuid kahjuks ei näita tema piisavat huvi. Saan aru nii, et just viimasel ajal olete teineteisest kaugenenud ja rohkem tülitsenud. Ilmselt ei pruugi olla sellel ühest põhjust ja pinged suhetes tasapisi kuhjunud. Kuid vahel on selleks ka konkreetsed käivitajad.
Kuigi 12 aasta jooksul võib ette tulla paremaid ja halvemaid aegu, olete praegu väga suures mures ja mõtted liiguvad koguni lahutuse suunas. Kirjutate, et teie seda ei tahaks, kuid raske on ka taluda armastuseta ja hoolimiseta koosolemist. Valus on mõelda, et mees võib ihaldada ära minna ja jäänud vaid laste pärast. Ilmselt oleks tal raske seda ka välja öelda. Kuid samas võib see olla vaid teie oletus ja hirm, mis soodustab ka etteheiteid ja pingeid. Nii võibki olla, et suhte teemal on keeruline rääkida. Niipea, kui mõnd asja kergitate, asute kumbki kaitsepositsioonile ja järgnevad kas süüdistused või põgenemine ja vältimine ning teie hirm saab jälle toitu.
Teie kirja lugedes on väga raske midagi muud soovitada, kui minna koos paarinõustamisse ja proovida olulistel teemadel ilma süüdistusteta rääkida. Muidugi võib olla raske meest veenda, kuid proovida tasub ikka. On ju ka tema soov, et koduseid tülisid ei oleks ning küllap temagi sooviks, et te teda mõistaks. Seda saategi öelda, et on aeg proovida muul viisil olulistel teemadel rääkida ning soovite ju olla mõlemad õnnelikud ning seda toredat, mis teid on ühendanud üles leida ja teineteisele pakkuda.
