Tere!
Minu kolmeaasta pikkuses suhtes on tekkinud koht, kust ma olen täiesti nõutu ning kellegi käest nõu ei oska küsida.
Meie suhe sai alguse kokkuleppega, et me ei harrasta polügaamset suhet. See aga on sujuvalt muutunud monogaamseks. Põhjus ilmselt selles, et need paar korda mil meespool üritas väljaspool suhet "ära käia", oli tegu minu sõbrannadega ja see tegi haiget, seda sai talle ka öeldud. Olen küll öelnud, et loo kontakti nendega keda ma ei tunne, aga siiani ei ole ta seda võimalust kasutanud; ka siis kui ma olin sel suvel paar kuud välismaal. See on olnud meil nii mõnegi jutuajamise teemaks ja väidetavalt ka selleks miks meie suhtes on praegu täielikult jääaeg.
Sel suvel välismaal olles suhtlesime aktiivselt Skype kaudu, jutuajamised olid sõbralikud ja mind oodati-igatseti väga koju. Pingutasin seal olles (tegin trenni), et tagasitulles oleksin ilusam kui minnes. Tagasi jõudes aga vajus kõik väga ruttu vanadesse rööbastesse. Mulle jäi mulje, et ma tulin tagasi selleks, et ta ei peaks minust enam puudust tundma, kuna ma olen ta kõrval iga kell olemas. Komplimente oma ilupingutuste eest ma ei saanud (ise olin küll enda üle uhke), samuti hakkasid vaibuma kõiksugused õrnusavaldused, kuni siiani mil mind ei panda peaaegu enam üldse tähele (olen veidi üle kuu aega kodus olnud).
Mul on tunne, et tal on depressioon või on ta selle alguses. Ta on pidevalt väga tõrjuv; kõik jutuajamised mida ma alustan, lõpevad enamasti sellega, et ta nähvab või lõpeb asi tüliga (isegi kui ma räägin väga rahulikult, väldin süüdistavaid sõnu, räägin mina-vormis) - ma ei julge temaga enam mitte mingit jutuajamist enam alustada, selleks et mitte ise haiget saada. Minu arvates on tal ka probleeme alkoholiga, pea igal õhtul joob vähemalt ühe õlle (see on ka meil varem teemaks olnud, sest mina ei tarvita nii palju alkoholi ja mulle ei meeldi kohe üldse teda purjus peaga näha). Tema väitel on tal õllega lihtsam inimestega suhelda. Sugulist läbikäimist on meil väga härva, ta kurdab et tal pole mitte mingit isu ega tahtmist (täpselt kolm korda, alates sellest ajast mil ma tagasi tulin). Elust pidavat tal lihtsalt kopp ees olema, hobisid tal ei ole, õhtuid sisustab lihtsalt arvutis kas mängides või pildilehekülgi vaadates. Õues jalutamas või lihtsalt aega veetmas peale tööd - ta lihtsalt ei viitsi, niisamuti ei viitsi ta näiteks laupäeva õhtul sõpradega välja minna. Õnneks osaleb ta lauamänguõhtutel, see on ainuke, mis teda kestast välja toob ja mil ma näen teda naeratamas, eks siinkohal ole muidugi abiks ka õlled.
Põhimõtteliselt on mul tunne, et me oleme lihtsalt kaks võõrast, kes magavad samas voodis ja ma ei oska, või pigem ei saa mitte midagi teha, et teda aidata - kõik mu püüdlused ja lähenemiskatsed jooksevad liiva. Mul on selline tunne nagu ma hoian peos herilasepesa - õrnalt hoides jään ellu, aga natuke kõvemini raputades saan ise nõelata. Kuidas ma saan teda aidata, mida kuradit ma tegema pean, et ta näeks, et ma ei ole talle vaenlane vaid sõber ? Olen proovinud seda, et ma lihtsalt hoian eemale ja olen tema vastu hell ja hooliv, aga see ei tööta. Mul on tunne, et ma varsti enam lihtsalt ei suuda, kuna olen ise bi-polaarne, maadlen pidevalt sellega et näha asjade helgemat poolt ja on raske, kui see inimene, kes sind kinni peaks püüdma kui sa kukud, tõukab sind veel sügavamale.
Kuidas aidata inimest, kes ei taha et teda aidatakse ja kes keeldub ka arsti juurde minemast, tablette kui selliseid ta ei tunnista üldse ?
Kui alustan vastamist teie kirja lõpust, siis kõige lühem vastus on: seda, kes aitamist ei taha, aidata ei saa. Vägisi arsti juurde kedagi ei vii (v.a juhul, kui inimene on ohtlik endale või teistele), kui inimene ei tunnista ravimite mõju ega soovi neid võtta, siis sundida ei saa. Kokkuvõte on üks: kui inimene ei soovi abi teistelt ja ennast ka ise aidata ei soovi, ega siis olegi palju muud teha, kui pidada lugu selle inimese seesugustest otsustest ning ta rahule jätta.
Loomulikult saan aru, et tegu on teie lähisuhte-partneriga, inimesega, kellest hoolite ja kellest ootate, et ka tema teile samaga vastaks ning seetõttu on mehe tujutust ja teid eemale tõukavat käitumist raske taluda. Olete püüdnud meest mõista, teda kuulata, olete püüdnud end arusaadavaks teha, hoidudes süüdistutest ja siltidest. See kõlab nii, et olete päris palju pingutanud ja kuna pingutused pole vilja kandnud, siis olete lõpuks hakanud ka endale mõtlema.
Tõepoolest - millised on teie vajadused? Kuidas need on kaetud? Kas see suhe, milles te olete, on lähedane sellele suhtele, millest olete unistanud? Kas sel suhtel on lootust areneda selliseks suhteks, millega saaksite rahul olla, nii et mõtleksite ka pere-laste peale? Mõistagi on võimalik - ja elataksegi - kõikvõimalikes suhetes. See on kahe inimese otsus ja kahe inimese koosvalik. Kummalgi partneril on kohustus seista enda eest ja hoolitseda suhte püsimise eest. Kui üks partneritest panustamast loobub, on suhe kreenis, ja tasakaalu taastamiseks on vaja kaht inimest, ühest ei piisa. Usun küll, et teil on vaja endale esitada tähtsaid küsimusi selle suhte jätkusuutlikkuse kohta.
