Olen elukaaslasega koos elanud pea 9 aastat. Meil on 4 aastane tütar ja jaanuaris sünnib ka teine laps.
Mingiaeg ma juba pöördusin teie poole murega, et ei tea mida teha kuna mehel on alkoholi- ja hasartmängusõltuvus. Alkoholi tarbis(b) ta tsüklitena (5-6kuud kaine, siis 1-2 nädal tsüklis). Püüdsime igat pidi sellele lahendust leida. Tunnistas oma probleemi. Käis psühhiaatri vastuvõtul. Tarbis(b) antidepressante. Töötas siiamaani Soomes, väidetavalt sellest tekkisid ka tsüklid, et perest eemal ja ikka töö pingeline jne. Eelmise aasta detsembris olin taas valiku ees, kas lõpetan selle nõiaringis oleva suhte või annan veel võimaluse. Käisime koos psühhiaatri vastuvõtul, minu kuuldes tunnistas ta probleemi ja soovis end muuta. Mõtlesin, et hea küll - annan veel ühe võimaluse. Kõik läkski justkui paremuse poole, aasta alguses töötas veel natukene Soomes ja siis põhimõtteliselt päeva pealt tuli sealt ära, ütles, et muidu läheb jälle kõik alla mäge. Möödus paar nädalat ja sai töökoha kodu lähedale (E-R 8-17ni näd.vah vabad). Ta oli ise nii rahul sellega. Teise lapse saamisest olime ammu rääkinud ja kuna nüüd kõik tundus paremuse poole minemas, jäin ka peaaegu, et koheselt rasedaks.
Ja nüüd... 1,5 nädalat tagasi läks mul elukaaslane nädalvahetusel õele teise eesti otsa külla, meie jäime lapsega koju. Ja siis tuli see kardetud lause. Kallis ma võtsin 2 õlut. Hetkega tundsin kuidas minu, sel hetkel, ilus elu nau liivaloss purunes. Ma teadsin (eelmistest kordaest), et see hästi ei lõpe. Kuigi ta väitis, et ta ei pinguta üle kuna tal normaalne töökoht ja ei tahaks seda kaotada. Eelmine esmaspäev ta tööle ei jõudnud, sest ta siiski tarbis rohkem alkoholi kui mulle väitis. Teisipäeval ka ei jõudnud. Kolmapäeval helistas ülemusele, et ta haige ja see nädal ei tule. Hingasin natukene kergendatult ja arvasin, et piirdubki selle nädalaga ja läheb nüüd esmaspäeval kenasti tööle. Läksimegi kõik koos, tema tööle, laps lasteaeda, mina tööle. Saatsime veel lapsega teda pool maand tööni (marsruut meil kõigil suht üks). Sain lapse lasteaeda ära viidud, kui sain telefoni kõne temalt, et ta tuleb korraks koju tagasi ja läheb kella 10ks. Siis sain aru, et tööle ta ei jõudnud ja kuna tal nii halb olla, siis oli vaja pead parandada. Eelmine õhtu ta veel ütles lause: " Kui ma esmaspäeval tööle ei jõua, tõsta mind majast välja." Elame väikelinnas majas, koos minu emaga. Töötan ise juuskurina, siis saan ma oma päevasid planeerida ja kuna sel päeval mul eriti palju tööd polnud, siis tegin oma töö kuidagimoodi ära ja tulin koju. Kodus meest ei olnud ja siis ma lihtsalt pakkisin ta asjad kokku ja tegin endale selgeks, et lubagu palju ta tahab, ta ei suuda ja taha muutuda. Teisipäeva hommikul võttis ta minuga ühendust, aga ta oli joonud ja ma ütlesin ainult ühe lause: " Su riided on pakitult saunas, saad sealt nee kätte, mul ei ole midagi sinuga rääkida!" Riided on siiamaani saunas, tean, et ta on hetkel siinsamas väikelinnas mingite niinimetatud sõprade juures, kes on ka suht alkoholilembelised. Kuidas, kas ja kuna ta seekord sellest tsüklist välja tuleb ma ei tea, ega ennem mul õnnestugi temaga rääkida, aga ma tean, et ma pean püüdma seekord mitte enam alla andma. Aga nii raske on. Tahaks nutta, kuid pisaraid ei tule. Olen endas nii pettunud, et viimasel korral ennast taas ära rääkida lasin, kuigi ta tõestas mingil määral oma muutumist ja ma olin juba nii rahul, et ma ikka võimaluse andsin..... Kuid nüüd? Nii segaduses, nii valus on, nii pettunud olen.... ja pealegi veel 2 väikest last. Ma tean, et ma ei saa lasta isal oma lastega kohtuda, aga ma kardan, et kui ta ükskord sellest tsüklist välja tuleb, püüab ta mind ikka ümber veenda, võibolla jälle kuidagi oma muutumist näidata. Ma tunnen ise, et ma ei jaksa enam andestada ja olen niii väsinud sellest. Olen 33 aastat vana, tahaks rahulikku stabiilset elu. Kuid ma ei tea, kas ma suudan endale kindlaks jääda. Ta on ennemgi mind lapse enda juurde võtmisega manipuleerinud, et kui ma ta maha jätan, siis tema üürib endale korteri ja võtab lapse enda juurde elama ( 2 nädalat minu, 2 nädalat tema juures) jne. Ta võib seda praegugi teha ja muidugi ma seekord läksin vist juba sellega liiale, et kui ma töölt koju tulin ja ta asjad olin ära pakkinud. Leidsin e-kohtu leheküljelt avalduse alimentide peale panekuks. Täitsin selle ära ja saatsin kohtu e-mailile. Nüüd mõtlen, et tegin vist ikka rumalasti ja ruttasin sündmustest ette. Aga ma tõesti olen selles olukorras niii pettunud. Miks ta pidi nii tegema? Kõik oli ju nii rahulik ja paremuse poole minemas?! Mis edasi? Ma ei tea?! Olen segaduses
Teie olukord on tõesti segadust tekitav, olete pettunud nii iseendas kui ka elukaaslases. Samas, teie kirja lugedes tundub mulle, et osati on vastused ja otsus teie enda sees olemas.
Olete püüdnud teha oma parima, et suhe kestaks, ja mõneti on teinud pingutusi ka mees. Ent siiski pole pingutus andnud tulemust - seda tulemust, mida igatsete teie: et oleks stabiilsus, rahulikult toimiv pereelu.
Inimeste otsused sellises olukorras on erinevad. On neid, kes halvad päevad kannatavad ära paremate päevade lootuses, ning nendel nn headel aegadel kogetu ja selle meeles hoidmine aitab toime tulla taas saabunud raske ajaga. Selline üles-alla elu on küll väsitav, räsiv, kuid kui seesmine otsus on kindel elada just sel moel, siis ka sellele otsusele toetumine võib olla leevendav. Teinekord valitakse selles olukorras küll kooselu jätkamine, kuid sisuliselt, eriti emotsionaalses plaanis, ollakse väga eraldi, ja see on samuti raske valik, sest tunda end kooselus üksinda on reeglina raskem, kui ollagi üksi. Ja loomulikult on ikka ka variant loobuda sellise mustriga kooselust, pusida end läbi lahkumineku valu, püüda toime tulla sellega kaasnevatest emotsionaalsete ja majanduslike probleemidega, tulla toime oma kogukonna/lähikondlaste arvamusega, olgu see milline tahes, püüda leida toetust, kust seda vähegi võtta on: sõbrad, vanemad, õed-vennad.
Kindlasti on teil õigus teha just see otsus, mis just teie arvates on parim teile ja teie lastele. Kahjuks on seesugustesse olukordadesse sisse kirjutatud korduvus, ja otsus muutuse kohta, mis puudutab mehe alkoholismi, on mehe teha. Te saate teda küll toetada, ja olete seda ka pidevalt teinud, kuid otsustada ja oma otsuse eest vastutada saab vaid mees. Praegu - tundub - on tema otsus olla alkohoolik.
Ei maksa karta mehe seisukohta, et ta võtab lapse enda juurde, siin saate kaitset otsida ka kohalikust lastekaitsest. Laps ei saa elada alkohoolikust isa juures. Loomulikult peate laste osas kokkuleppeid tegema ja lastel on ainult üks isa. Ent lastel peab olema ka üks kodu, ja see kodu saab kindlasti olla just selle vanema juures, kellel on piisav emotsionaalne ja materiaalne ressurss. Alkohoolikul seda ei ole ning alkohooliku ebastabiilsus on suureks ohuks laste vaimsele tervisele ja seega arengule tervikuna.
Soovin teile meelekindlust elutähtsate otsuste tegemisel. Teie kaastundlikkus mehe suhtes ja tunne, nagu teie teeksite mehele liiga, on mõistetav - ilmselt armastate oma meest ja soovite, et teie kooselu siiski õnnestuks. Samas takistavad need tunded otsuse tegemist ja aitavad olukorral püsida.
Ehk aitaks mõtteid selgendada ja otsuse poole liikuda jutuajamine psühholoogi või pereterapeudiga. Saate ka seda võimalust kaaluda.
