Tere,
Kolisin umbes 8 kuud tagasi eraldi elama oma lapse isast. 6-aastane poeg jäi põhikohaga isa juurde elama, aga peaaegu pool ajast veedab minuga. Lahkumineku teemad algasid meil tegelikult juba aastaid varem - suhe oli ära vajunud. Viimati olime seksuaalvahekorras 3,5 aastat enne seda, kui ma välja kolisin. Arvan, et olime ehk erinevad, ei pööranud peale lapse sündi üksteisele piisavalt tähelepanu jms teemad viisid meid lahku.
Nüüd on mul aga tunne, et tema ei suuda oma eluga edasi minna. Mina üldiselt olen lihtsalt sõbralik ja temal on vist lootus, et äkki see viib meid veel kokku. Samas minu arust oli 3,5 aastat juba selge, et meie vahel ongi lihtsalt kooselamine ja laps, aga ei mingit romantikat. Mul on tunne, et me ei saa sellest nõiarattast välja. Tema ei taha ega soovi edasi minna (väärtustab iga hinna eest, et pere elaks üheskoos) ja mina ei julge süütundest edasi minna ja samuti püüan tülisid vältida. Mida ja kuidas sellises olukorras tegema peaks?
Lahkuminek paneb alati osalisi rohkem või vähem proovile ja on emotsionaalselt kurnav. Teil on õnnestunud säilitada mõlemal sõbralik suhe ja kontakt ning piisavalt koosolemisi lapsega. See ongi parim viis.
Ikka on nii, et üks on rohkem valmis möödunuga leppima ja nägema uues olukorras võimalusi kui teine. Samuti pole tunded ja ka seletused toimunu kohta kunagi ühesugused. Nii võibki olla, et ühe osapoole jaoks säilib lootus uuesti teineteist leida, kui vaid oodata või selle nimel pingutada, teine aga samal ajal soovib süütundeta alustada uut peatükki oma elus. Kui teil olid ja on erinevad ootused oma suhtele, siis see on üsna loomulik.
Igaühel on vastutus just iseenda ja oma elus toimuva ees. See tähendab seda, et olles teadlik sellest, mida teie vajate ja mille poole püüdlete, olete ise vastutav selle eest, et selleni ka jõuda. Kui olete aus nii iseenda kui mehega, isegi kui see on talle valus teema, siis on see ikkagi parim. Seda ka lapsele. Muidugi on pere koospüsimine igati püüdlemist väärt ja lapsed vajavad mõlemat vanemat, kuid nad ei vaja süütundest kooselavaid või iseendaga ja suhtega rahulolematuid vanemaid. See oleks koormav ja ka alandav kõigile. Teie laps vajab teid õnnelikena. Kui te olete kindel, et teie suhe ei saaks toimida, te oleksite õnnetu, siis kannataksite lõpuks ikkagi teie kõik. Ei ole võimalik teise õnne nimel iseennast allasurudes luua harmoonilist suhet.
Kui aga näete veel võimalust leida suhtes vastastikuseks rahuoluks, siis miks mitte sellesse ka panustada. Kuid suletud tee oleks anda asjatuid või petlikke lootusi või jätkata kooselu süütundest.
Ma usun siirasse ja avatud suhtesse ja sellesse, et igaüks on vastutav ise oma tunnete ja rahulolu eest. Väljendage mehele seda, mida te mõtlete ja tunnete, varjamata oma vajadusi ja arusaamu suhte toimimisest. Võimalik, et just siis, kui tunnetate, et teil on valikud (jääda kokku või mitte) saate vabamalt ja sügavamalt ka oma suhtest rääkida ning tunda uuel viisil lähenemist ja seotust ning teha parimaid otsuseid, millesse usute mõlemad.
Kui aga olete niigi kindel, et teie paarisuhe on läbi, siis andke ka mehele selgelt ja üheselt mõistetavalt sellest teada ning lõpetage koos see peatükk ning tunnustage väga väärtuslikku hästitoimivat vanemlikku suhet.
