Mul suur mure... olen mehega pea 2a koos olnud. Teadsin veidi tema suhet meelemürkidega, ajapikku süvenes kõik ta ei jõudnud koju enam mitmeid päevi sõbrad on tähtsamad kui mina! Mingi aeg sain südamelt kõik ära rääkida ta mõistis mind jamuutis end, kõik oli jälle hea... Aga nüüd on meil tulemas beebi ja sama trall lahti olin kodust pea 2 nädalat eemal tulin koju 4s päev on möödas kus tema sõpradega ja mina kodus üksi, kui küsin millal tuleb iga päev vastab, et täna... Kui taas on hommik ja meest ei kusagil! Helistan ja uurin , et miks, kus ja millal saan sõimata et tema teeb mis tahab ja tuleb millal tahab mul hakkavad poole kõne pealt pisarad voolama kiidab, et see rasedus on mind muutnud ainult tönnin... Aga mulle teeb see nii haiget nutan end magama. Ta on äkk vihaga rääkida õnnestub temaga rahulikult harva. Kuidas rääkida talle et tahan meie pere elu toimiks ja tema käitumine ei mõju nii mulle kui kõhubeebile hästi
Teie olukord on kahtlemata keeruline ja kurvaks tegev. Nii see, et mehel on süvenenud meelemürkide tarbimine ja ilmselt nüüdseks juba ka sõltuvus neist, kui ka see, et olete nüüd toetuseta lapseootel. See on ju aeg, mil on väga oluline ühiselt valmistuda vanemateks saamiseks ja saada kindlustunnet tulevikuks. Teie kogemus näitab, et mehe veenmine ja teie kannatused ei aita ka kuidagi. Pigem võiks öelda, et see teeb teda vihaseks ja tema eemalehoidumine süveneb. Tundub, et tal on raske võtta vastutust eelseisvate kohustuste eest. Sõbrad, alkohol (jt sõltuvusained) on ju põgenemine. Mida rohkem teie aga püüate teda survestada, seda raskem on temal näha probleemi ja midagi tõsiselt ette võtta. Lõpuks võibki ta hoopis näha teid enda jaoks probleemina, teid süüdistada ja rünnata, sest teie ju näitate talle oma tundeid ja panete teda end halvasti tundma. Sellisest olukorrast ongi raske välja tulla. Asjad saaksid hakata muutuma vaid siis, kui ta tunnistaks probleemi ja ise tahaks midagi ette võtta. Teistepoolne surve ei lahenda olukorda. Kui, siis ainult ajutiselt. See on ehk paradoksaalne soovitus, kuid tema päästmisest ja survestamisest loobumine võib anda parema tulemuse. Seega vastutus tema eluviisi eest peaks lõpuks jõudma tema endani.
Teie saate aidata vaid iseennast ja keskenduda emaks saamisele. Muidugi on see väga raske, kui pole meest, keda praegu nii väga vajaksite. Kuid lootus ju on, et temagi jõuab arusaamani, et sõltuvusained ja mitte just parimad kaaslased ei tee teda õnnelikuks. kuid nagu öeldud, peab ta selleni ise jõudma, et vajab abi. Vaid siis saab talle seda ka pakkuda.
Ma väga soovitan mitte jääda üksi oma murega, sest teie tulevane laps vajab ju iseendaga tasakaalus ja õnnelikku ema. Üks võimalus saada asjatundlikku abi ja toetust on pöörduda spetsialistide poole. Leiate sobivat infot www.rasedus.ee
