Tere. Eelmise nädala alguses oli mul kallimaga tõsisem vestlus, milles väljandasin oma rahulolematust selle üle, et ma tunne, et pingutan end ribadeks, et me suhtlusprobleemidest (aruteludest ja probleemidest rääkimisest said kiiresti tülid ja vaidlused) üle saaks, aga tema ei paista endale teadvustavat, et nendega tegeleda tuleks. Kui olid tülid, heitis ette, et need korduvad ja midagi ei muutu, aga ei tulnud mulle kunagi vastu, kui palusin ka temal näiteks kuskilt mingeid lahendusi otsida või mõne nõustajaga suhelda. See vestlus lõppeski sellega, et leppisime lõpuks kokku, millest alustame, millega tema esmalt tegeleb ja mida mina teen. Olin rõõmus, sest tundus, et tegime suure sammu. Vestluse käigus tunnistasin, et mul on väga raske niimoodi üksi nende probleemidega tegeleda, sest meie tulevik on nii ebaselge. See oli muidugi viga niimoodi öelda, ma tean. Emotsioonid tulvasid välja ja tunnistasin, et ma ei ole meile muid eesmärke või tulevikupilte loonud kui see, et tahaks lihtsalt õnnelikult koos olla ja kunagi (kunagi kauges tulevikus! mitte praegu ega ka mitte vaid paari aasta pärast!) ehk kokku kolida, sest olin väsinud sellest, et pidime oma koosolemise aega kogu aeg toakaaslaste jne järgi sättima. Mu kallim aga pelga sellist seotust ja vajab palju ruumi, st 4-5 päeva kuus iseendale (mida oleksin saanud talle ka alati anda). Ta ütles ka, et ei taha vastutust võtta, sest mis saab, kui lahku läheksime, siis on ebamugav periood, kus üks välja peab kolima. Mõistsin seda suurepäraselt, aga ma ei mõelnudki kokku kolida siis, kui me oma probleemidest üle pole saanud. Minu jaoks oli see lihtsalt lootus, et kunagi oleme oma asjad korda saanud ja meil on mingi...eesmärk. Vestlus lõppes üsna rahulikult, aga paar päeva oli kummaline tunne sees, vestlus ei sujunud eriti. Kuni ühel õhtul (kaks päeva päras seda vestlust) mind ootamatult maha jäeti. Ma ei tea täpseid põhjuseid, kuid ta ütles, et mõistis, et ei suuda mulle pakkuda seda, mida ma tahan ja seega on tal tunne, et kasutab mind ära. Lisaks ütles, et sai lõpuks aru, et meil on tõesti probleemid ja ta ei jaksa end sellesse suhtesse investeerida, sest kõik tundub nii lootusetu ja segamini. Samas ütles, et tahab minuga koos olla, aga lihtsalt see ärakasutamise tunne on nii tugev ja ta ei tea, kas saab sellest lahti. Et ta on vaja mingit suunda, kuhu see suhe minna võiks, sest ta kaotas selle suuna. Ta ei olnud varem tuleviku peale mõelnud, st kuhu see suhe jõuda võiks (olime koos napilt kaks aastat). Lohutasin teda, püüdsin seletada, et ma ei mõelnud seda kokkukolimise asja kui mingit dealbreakerit enda jaoks, et mul on ka aega vaja, et ma pole ka valmis...Püüdsin teda rahustada (mahajätmine toimus interneti teel, sest olime minu töö tõttu kuu aega kaugsuhtes olnud), aga ta nuttis nii metsikult ja paaniliselt, et mitte miski ei jõudnud temani. Andsin siis lihtsalt alla ja lohutasin teda...ja lasin end maha jätta. Pole temaga enam pärast seda suhelnud, aga kuna hing kripeldas ja oli raske lahti jätta, rääkisin meie ühiste sõpradega. Nüüdseks endine kallim läks nendega nädalavahetusel välja ja üks sõpradest olla (mitte minu palvel) püüdnud teda ümber veenda või vähemalt pikemalt mõtlema panna selle lahkumineku üle, aga mu eks oli öelnud, et see oli lõplik otsus ja ta ei kavatse ümber mõelda. Sain sellest aru, ilmselt ei mõtle keegi nii ruttu ega kergelt ümber, eriti võttes arvesse seda, et olime kunagi varem sarnase lahkumineku üle elanud (aastal 2013 pärast kaheksat kuud koos olemist). Mis mind aga šokeeris või pigem väga segadusse ajas, oli see, et ta oli sõbrale lahkumineku põhjusteks muud asjad andnud. Mulle rääkis sellest ärakasutamise tundest ja lootuse ning suuna kadumisest, sõbrale aga ütles, et oli nii kaua püüdnud mind enesekindlamaks muuta, aga see ei olnud kunagi püsiv (tunnistan, et mul on sellega probleeme, aga võttes arvesse, et mu endine jäi mulle teistega flirtimisega vahele ja ei olnud näiteks komplimentide või kiitustega eriti lahke, siis ma ei suutnud näha, kuidas ta oleks mu enesekindlust tõsta püüdnud). Lisaks rääkis ta, et see suhe ei teinud teda õnnelikuks (mulle rääkis paar päeva enne lõppu vastupidist) ja tema vedas seda suhet üksi (ja mind enda järel) ja lõpuks väsis sellest ja pidi hakkama enda peale mõtlema. Olen samamoodi segaduses, sest mina tundsin pidevalt, et mina püüan seda suhet kuidagi paremaks muuta (püüdes probleemidele lahendust leida jne) ja et tema on passiivne pool... Mõistan, et kumbki pool võib asja enda mätta otsast näha ja kuna kallimal oli alati raskusi enda avamisega, siis võib-olla olingi terve aja teadmatuses ja pimeduses olnud, aga mul on raske mõista, miks ta mulle teised põhjused ütles? Või on need sarnased? Mulle tundus, et see "versioon", mis ta mulle rääkis, oli selline, mis andis mulle lootust, et see "ärakasutamise tunne" on mööduv ja et vaja on vaid lootust ja mingit suunda. Võib-olla tahtis ta mind lihtsalt julmast tõest säästa ja ei öelnud mulle tõelisi põhjuseid, aga kuna ta oli mahajätmise ajal nii murtud, lohutamatult nuttev ja segi, siis ma ei tea, kas sellise seisundi ajal saab mingeid valesid välja mõelda. Ma ei looda enam, et me kunagi koos oleme, aga kuna ta oli mulle kõige lähedasem inimene, siis sooviks kas või aastate pärast kuidagi sõpradeks jääda. Nüüd aga tunnen, et ei suuda teda usaldada, kui ta ka sellises olukorras ausaks jääda ei suutnud. Mis võib olla selle põhjuseks, et mulle öeldi ühed põhjused, sõbrale teised? Kas tollest ärakasutaja tundest, mida ta mulle suurima põhjusena märkis, võib tõesti ühe päevaga saada tunne, et mina olin kõiges süüdi ja et tema pingutas üksinda?
Lahkuminekuid on erinevaid, kõik need ei pruugi olla rasked, kuid enamasti on suhte lõpp siiski väga valus kaotus. Tunnetesegu, mis ses olukorras tekib, on sarnane leinale – me leiname oma suhet.
Teie murrate pead selle üle, mis täpsemalt viis teie partneri otsuseni lõpetada suhe, kaalute variante, mõtlete sellele, mis kõik teie suhtes kunagi oli ja kuidas on nüüd. Iseenesest on see mõttesegadik loomulik: meil on raske leppida juhtunuga, kui me ei mõista, miks see juhtus, kuidas sai üldse võimalikuks, ja milline oli kellegi osa juhtunus. Aju ei saa enne rahuneda, kui selgus majas, sest ajul on püüd lõpetatuse poole. Paraku ei ole meil alati kõiki vastuseid, see jätab asjad lahtiseks ja arusaamatuse tunne ning valu ei taha taanduda.
Suhte lõpp ongi ka seetõttu keerukas, et suhe on kestes justnagu peeglis: kumbki tunneb, et armastab, kumbki eeldab teiselt armastust, hoolimist, tundlikkust ja seni, kuni suhe toimib, ongi see nii. Kui suhe ühepoolselt ja ootamatult lõpeb, seisab see partner, kes oleks soovinud suhet jätkata, justkui tühja peegli ees: partnerilt ei peegeldu enam armastust ja see tundub esialgu täiesti arusaamatu. See on olukord, kus tundub, et juhtunuga on võimatu leppida, tunded on rasked ja segased, on palju mõtlemist selle üle, miks just nii läks, kas oleks saanud teisiti, kes on süüdi, äkki saab veel midagi parandada jne. Enne kui olukorra mõistmiseni ja sellega leppimiseni jõutakse, käiakse tihti läbi ka masenduse ja lootusetuse aeg. Kõlab ehk karmilt, kuid läbitöötamata tunnete eest pole kellelgi pääsu. Parem nendele siis kohe otsa vaadata, sest põgenemine on ajutine lahendus.
Nii võiks esimene asi, mida enda heaks saate teha, olla iseenda vastu mõistev, aktsepteerida oma tundeid, öeldes endale, et kõik see, mis teiega praegu toimub, kuulub elukriisi juurde, selle läbimine võtab aega, kuid see on kindlasti läbitav. On hästi tähtis, et teil oleks selles olukorras ka kellelgi toetuda, olgu nendeks siis sõbrad, mõni hea kolleeg või vanemad. Kui lähisuhe on äsja lõppenud, tuntakse puudust turvatundest, toetusest ja mõistmisest – üldse kõigest sellest, mida lähisuhe seni pakkus. Seetõttu on väga tähtis end mitte üksinda jätta – raskes situatsioonis on toetavate sõprade toel toime tulla veidigi hõlpsam.
Kui seniselt partnerilt vastuseid ei ole võimalik saada, peate need ise välja mõtlema, või leppima sellega, et neid ei ole. Tõsi on ju ka see, et igaühel on inimlik õigus lahkuda suhtest, mis ei rahulda. Kui olete oma valust läbi läinud, võtab elu jälle rõõmsama ilme ja loodetavasti saate järgmisesse suhtesse siseneda küpsemana, targemana, kogemuse võrra rikkamana. Ja kes teab, ehk on kunagi võimalik selgemaks rääkida ka nüüd juhtunu ja saada vastused.
Soovin teile kannatlikkust ja jõudu.
