Mul on mure minu tütrega, kes just sai 7 aastaseks ja läheb sügisel kooli. Mul on suhe ühe mehega olnud 2 aastat, sellest vist juba üle poole elame koos. Temal on kaks last (poiss 10 ja tütar 13), kes muidu elavad emaga aga kõik nädalavahetused on meiega. Meil on ka kaks kassi ja tegelikult oleks just kui kõik korras, olmeelus mingeid riide pole kunagi olnud ja ma olen olnud väga õnnelik, va üks asi, nimelt minu laps ja elukaaslane ei ole kohe algusest peale hästi läbi saanud.
Mu laps käitub kodus nii halvasti, justkui olekski tal käitumisprobleemid. Olen käinud ca pool aastat tagasi ka temaga psühholoogi juures, aga sealt me abi ei saanud. Halvasti käitumine väljendub selles, et põhimõtteliselt ta ei kuula sõna. Pean temaga igal hommikul ja õhtul maha pikad riiud, et ta hambaid peseks, enda järelt koristaks jne. Sellest tuleb iga päev draama - mina olen närvis, laps on närvis ja elukaaslane on tõmmanud poole aastaga nii enesesse, et istub lihtsalt oma toas arvutis vms. Kui minu taktika on seni olnud koguaeg see, et last korrale kutsuda a la sellega, et kui ta nüüd hambaid pesema ei lähe vms, siis näiteks multikaid ka vaadata ei saa või muu säärane keeld, siis minu elukaaslane arvab, et see ei ole üldse mingi õige kasvatusviis. Ma polegi aru saanud, mis kasvatusviisi ta siis ise õigeks peaks, sest ise on ta nö pühapäevaisa, kes näldalavahetusel oma lastele kõike lubab.
Tihti moodustavad minu nägemuse kohaselt mu elukaaslane ja tema lapsed sellise väikse tiimi, kes siis minu lapse kallal norivad ja laps läheb sellest ka muidugi "pööraseks". See ei väljendu mingis totaalses hulluks minemises, et ta peksaks asju vms, aga ta hakkab nutma või jookseb teise tuppa või kisab vastu. Lapse suurim hirm on see, et ta naerdakse välja. Tihti kui elukaaslane temalt midagi küsib, siis ta ei julge vastata ja kraaksubki midai vastu, sest kui vastaks, siis elukaaslane tihti teebki sellest mingi nalja ja mu laps saab jälle haiget.
Kolmas asi - minu elukaaslast häirib väga, kui laps meie kasse kisub. Tegelikult ei tee ta kassidele midagi halba, aga näiteks on lapsel tahtmine kass oma sülle võtta just SIIS, kui keegi teine kassidega tegeleb või kui kass on just kellegi teise sülle läinud. Ei tea, millest see tuleb, et laps just siis tõesti kassist huvi tunneb, aga nii on. Vahel ta muidugi mängib ise ka kassidega ja elukaaslase meelest liiga tormakalt ja kui elukaaslane palub, et mängi õrnemalt, siis laps ei kuula. Pärast mida mul mees lähebki endast välja. Samas ei ole mul mees üritanud lapsega MITTE kunagi rääkida mingitel teemadel ega teda õpetada või seletada, vaid pigem lihtsalt ise plahvatab ja elab end välja.
Ise ma nõuan oma lapselt ka võibolla liiga palju - et ei jätaks asju vedelema ja seda ja teist ja vb käingi liialt "pinda", mis lapse on ka selliseks närviliseks teinud. Loomulikult ma elukaaslase lastelt nii palju ei nõua. Olen nõundud elementaarseid asju (pane jope nagisse, pane kommipaberid prugikasti, ära jäta kaussi vedelema, pese vetsust tulles käed), aga pigem on sellest minu ja laste vahel riid tulnud ja ma olen sellest enamvähem loobunud. Oma lapselt aga nõuan ikka, tema vaidleb vastu ja see draama on jälle mõjutanud minu elukaaslast, kes ütleb, et minu lapsel on intellektipuue - ta ei suuda kohaneda uues olukorras (uus pere jne).
See kõik ei ole otseselt takistanud meil koguaeg vahvat pereelu elamast, nädalavahetusi teeme alati midagi kõik koos ja kodus on ka lõbus, kui kamp koos, aga see draama käib selle juurde. Elukaaslasele käib aga minu laps närvidele ja ma saan aru, et raske on võõra lapsega sõber olla, kui laps ise ka ei ole väga sõbralik.
Elukaaslane ütleski nüüd otse, et tema ei suuda sedasi elada ja et mu last ei saakski kuidagi aidata, mina aga seda ei arva. Tean, et minu lapsel EI OLE intellektipuuet, vaid lihtsalt kuidagi lumepallina on see veerema läinud, et kodune õhkond ei ole tema jaoks turvaline ja sellest need probleemid on veerema hakanud. Lasteias on saanud laps alati kiita, mingeid probleeme seal olnud pole. Isegi suvel, kui tulevad rühma võõrad õpetajad, on mulle täiesti lambist tuldud ütlema, et mul on tubli laps. Eelkoolis läks ka väga kenasti, laps ei ole rumal, sotsialiseerub nii õpetajaga kui ka teiste lastega KOHESELT, sõpru leiab igalt poolt, kas või 10 min võõras hoovis mängides ja isegi kui laps on vene keelne või muust rahvusest. Probleem on AINULT kodus.
Elukaaslane ütleb, et mu lapsele ei ole võimalik mitte midagi selgeks teha, aga mina suudan temaga kahekesi olles suht normaalselt hakkama saada (käisime see aasta Disnaylandis ja laps oli super sõnakuulelik ja tore, või kui lähme kuhugi kahekesi spasse või Lottemaale, no ei ole sarnaseid probleeme). Seda aga minu elukaaslane ei näe ja ongi oma arvamuse kujundanud koduse elu põhjal.
Kui me midagi ette ei võta, siis see suhe läheb metsa ja ma ei ole selleks valmis, lapsed on omavahel väga lähedaseks saanud ja ma armastan ka ise vaatamata kõigele oma elukaaslast väga, sest muidu muresid kui see lapse teeme meil tegelikult ei ole. Olen ka pettunud mehes, kes pärast kaks aastat suhet alles selle teema nüüd üles võttis ja vare, pea liiva alla on peitnud, kuigi mina olen üritanud sed ateemaks võtta.
Palun abi, mida teha. Ilmselt nõutsmisele minna? Mina tõesti näen, et probleem ei ole pigem minu lapses, vaid selles, kuidas mees temasse suhtub ja sellest on kõik kuidagi lumepallina veerema läinud. Teistel minu lapsega probleeme ei ole, ainult temal ja ainult meie kodus.
Teie mured on üsna tuttavad paljudele kärgperedele. On ju tõesti suur katsumus kohaneda lastel ema või isa uue elukaaslasega ja tema lastega ning ka elukaaslasel võtta vanema rolli uues peres. Igal perel on ju olnud omad arusaamad, reeglid ja tavad ning väljakujunenud suhted ja ühildumine ei pruugi üldse valutult minna.
Teiegi kirjeldate tütre muutunud käitumist, kuid samas tõdete, et kui olete kahekesi, siis probleeme ei esinegi. Oletegi mitmeid seletusi ise oma kirjas toonud. Kui tüdruk ei pea kartma naeruvääristamisi, kui ta ei tunne end kõrvalejäetuna, tunneb ta end turvaliselt ja märgatuna, siis pole tülisid ka. Kui aga teised moodustavad liidu, millest tema välja jääb või kui kasvõi varjatult teda tõrjutakse, siis esineb sõnakuulmatust ja trotsi. Õigupoolest ongi ju tema vaatenurgast nii, et teised on tulnud tema koju, kus olite vaid teie kahekesi. Kuigi uued pereliikmed võivad olla ka meeldivad ja teiste lastega vahel koos olla tore, on nad ju ikkagi tema elus toonud palju ka mittesoovitud muutusi, ta peab jagama oma kodu, asju, kassi ja teid teistega. See võib olla ka kõige määravam, et teie ise olete tema jaoks paratamatult vähem olemas, sellest ka ka tema pahurus ja vastuhakk teile - ta ju tahaks teid rohkem enda jaoks ja ei taha teid teistega jagada. Ilmselt näib talle, et enam pole keegi tema poolt ja tema on ainuke patuoinas ja naerualune. Selle olukorraga on ju päris raske toime tulla ning tema sõnakuulmatus polegi muud kui vajadus pingeid välja elada. Samuti võib kassiga kord liialt tormakas kohtlemine, siis jälle teiste käest ära ja ise sülle võtmine rääkidagi temas endast toimuvast – ta elab välja oma valu ja soovi läheduse ja millegi päris oma järele. Kõik, mida kirjeldasite räägib mitte sellest, et tüdrukul oleks midagi viga või et ta oleks halb, vaid ta reageerib tema jaoks keerulisele olukorrale, see on tema püüd tulla toime pingetega, valuga, igatsusega olla kellegagi lähedane, olla märgatud ja hoitud.
Niisiis, pole mõistlik eeldada, et laps peaks ise tulema toime ja kohanema – see on täiskasvanute ülesanne, pakkuda lapsele seda, mida ta vajab, teha kõik selleks, et ta saaks kohaneda ja tunda kaitstust oma kodus, oma pereliikmete poolt.
Saangi aru nii, et olete seda kõike ka ise nii näinud ja teie kirjast on tunda, et vajaksite oma elukaaslaselt rohkem mõistmist ja ühtehoidmist. Muidugi võib ju mõista, et teile jääb oma tütar ikka kallimaks ja mehele omad lapsed, kuid hea oleks siiski, et keegi ei peaks kogema end kõrvalejäetuna ja kuidagi halvasti kohelduna. Kui teile näib, et mees on vahel ebasõbralik, ei seleta ja ei suhtle piisavalt tüdrukuga, naerab tema üle, sildistab intellektipuudega, mis siis teie tütar peaks tundma?
Kui te ei pea sellist suhtumist kohaseks, siis on vaja neil teemadel teil mehega tõsiselt rääkida. Vältima peaks muidugi teineteisele etteheidete tegemisi ja kriitikat ja üritama selgitada oma arusaamu. Leidke ka üles need olukorrad, mis on hästi toiminud, väärtused ja kasvatusviisid, milles olete ühel meelel. Ka erimeelsusi võib aktsepteerida ja püüdke vältida teise omi maha tegemast ning teha kokkuleppeid.
Kuid kõige olulisem on ikka heasoovlik suhtumine ja usk sellesse, et kõik pereliikmed hoolivad üksteisest. Kui see aga on kõikuma löönud, siis ei toimi kokkulepped ka. Kui teil on põhjust muretseda, et teie tütre heaolu ei ole mehele piisavalt oluline või teie omavaheline suhe ei toimi, et jõuda vastastikuse mõistmise ja toetuseni, siis, jah, tuleks kaaluda ka koos pereterapeudi juurde minekut.
