Taustsüsteem on järgmine:
- lahutusest on möödas mõned head aastad
- lapsed elavad emaga
- isal on uus pere, kuhu kuulub ka uue elukaaslase laps
- meie elujärg on materiaalselt keerukas, kui kuidagi tuleme ots otsaga toime. Isa pere elab lahedamalt, võimalusi on rohkem, reisid ja meelelahutus on võimalikud.
Ilmnes, et poja salasoov oleks elada isa juures. Peamine ajend selleks on materiaalne heaolu, aga ilmselt kihutab seda tagant ka soov olla rohkem isaga koos.
Lahutus ei olnud kerge, ekstsesse ja vaidlusi jätkus, aga see ei olegi oluline. Lapsed ei ole olnud isa juures tema kodus nende aastate jooksul rohkem kui ehk paaril-kolmel korral. Viimane aasta on möödunud nii, et isast on märku vaid siis, kui on sünnipäev või jõul, 10 minutit kingituste toomiseks on küll. Ehk paar kinoskäiku aastas.
Oma lastega eraldi ta vaba aega veeta eriti ei soovi, kui siis ainult juhul, kui ka uus pere või laps kaasa tuleb. Isadepäeva kontserdid ja muud üritused on minu kanda olnud, rääkimata igapäevaelu kohustustest.
Ja nüüd siis selline avaldus. Ma saan selle põhjustest täiesti aru, aga ma ei saa eitada, et see teeb haiget. Olen läbi kukkunud lapsevanemana, kui poeg ei näe materiaalsest kaugemale. Olen lapsi alt vedanud, kui hoolimata ponnistustest ei suuda ma neile pakkuda oodatut.
Aga - laste heaolu nimel olen ma valmis isa käest küsima, kas ta on nõus lapsed (või ühe neist) enda juurde võtma. Kahjuks ma tean vastust ette, aga selle vastuse peaks siis isa ise oma lastele selgeks tegema. Lapsi lahutada - nad on ju kokku kasvanud nagu sukk ja saabas.
See jääb seljaajusse kripeldama, et laps elab Sinuga justkui vastutahtsi. Tegelikkuses aga tõenäoliselt ajendavad teda hoopiski vastakad tunded. Lisaks lähenev teismeiga - ilmselt hakkab juba nüüd ilmnema ütlusi, mis ei ole läbi mõeldud ega tõesed.
See on nii keeruline...
Olete laste isast lahus. Teie poeg on avaldanud soovi elada pigem koos isaga. Olete häiritud, sest tunnete, et olete andnud enda poolt maksimumi, kuid see pole justkui olnud piisav.
Naine ja mees, kel on kooselust lapsed, ei pruugi küll koos elada, on siiski suhtes elu lõpuni. Nad on suhtes kui lapsevanemad. Lapsevanematena on neil ka võrdväärne vastutus. See võrdsus ei tähenda alati seda, et lastega tegeletakse sarnaselt, kulutades aega, materiaalseid vahendeid ja energiat sarnaselt. Võrdväärsus põhineb pigem vanematevahelistel kokkulepetel: me oleme küll lahus, kuid teeme kokkuleppeid kuidas me parimal võimalikul moel oma lapsi toetame, et nad saaksid turvaliselt sirguda ja areneda. Kui vanemad elavad koos, on igapäevane, et teatud perioodidel panustab laste eest hoolitsemisse rohkem ema, mõne aja pärast aga jälle isa. Mõnikord on panus otsene, juhiste jagamine, õpetamine, piiride seadmine, julgustamine vms. Mõnikord on panus aga hoopis kaudne, näiteks teatud võimaluste loomine vms. Nii koos kui lahus elevate vanemate puhul sõltub laste heaolu (emotsionaalne ja ka materiaalne) sellest, kui osavad ollakse kokkulepete ja kompromisside tegemisel. Kui inimene on enamus ajast iseendaga rahujalal, mõistab oma käitumise ja erinevate tujude ajendeid ja ei süüdista selles kedagi teist või ümbritsevat maailma, siis on ka parem eeldus kokkulepete saavutamiseks.
Eelkõige soovitan teil arutada lapse isaga omavahel, kuidas poja soovile reageerida. Kui te koos teete otsuse, et poeg saab valida, siis on see lapsele oluliselt parem, kui see, et poeg valib, aga isa leiab, et praeguses olukorras ei ole poja tema juurde kolimine hea mõte. Kui lapsed tajuvad, et nende vanemad (eriti lahutatud vanemad) teevad kõigele vaatamata koostööd, siis tunnevad nad end oluliselt turvalisemalt. Nad ei pea ise hakkama olukordi liiga vara kontrollima. Neil on kellele toetuda. Kui teha mingeid tegevusi või kui kasvõi kaudselt üritada lastele näidata, et pere juures mitte elav lapsevanem on kuidagi vastutustundetu või hoolimatu või lihtsalt üritada näidata, et lastega koos olev lapsevanem on ikka parem, tajuvad lapsed olukorda ebaturvalise keskkonnana. Kindlasti kehtib ka vastupidine. Kui perest eemal elav lapsevanem mingil kombel manipuleerib olukordadega või üritab just ennast paremas valguses näidata, on tulemus sama.
On kindlasti keeruline jääda tolerantseks, sest lahutusega kaasneb alati südamevalu, haigetsaamine, süütunne jt. rasked emotsioonid. Samas aitab teadmine, et vaid endise kaaslase austamine aitab teie lastel lahutusest kõige vähem kahjustatud saada.
Kindlasti ei pea te üksi pakkuma oma lastele kõike kahe eest. Parim, mis te antud olukorras saate lastele kindlustada, on see, et te võtate korraks aja maha ja teete plaani, kuidas eelkõige iseenda eest hoolitseda, kuidas endale meelelahutust pakkuda, kuidas ikka ja alati tunda end väärika ja vaimustavana. Nii saate hoolitseda oma laste eest ja nii leiate rohkem jõudu, et rahulike kokkulepete teel kaasata lapse isa rohkem laste ellu.
Teil on õigus, et kui lapsed jõuavad teismeikka, siis tuleb ikka ja alati ette võitlust piiride vastu ja esineb ka mõtlematult väljaöeldud etteheiteid. Paraku tuleb seda ette igas peres ja ei ole vahet, kas vanemad elavad koos või mitte. Selline mässamine, enda otsimine, vastandumine jne., ongi ühe teismelise lapse arenguülesanne.
Kui teie tunnete end hästi ja tasakaalus olevana, siis saate te pakkuda maailma ja iseendaga pahuksis olevale teismelisele täiskasvanulikku tuge.
