Oleme koos olnud 11 aastat, sellest 9 abielus. Meil on 2 last - 3. Ja 8 aastased. Mure on selles, et omavaheline suhtlemine on väga vähene, räägime põhiliselt lastest - muudest asjadest mees rääkima ei kipu. Samuti veedame väga harva kahekesi aega - ei elaEestis ja turvavõrgustikku lapsehoidjate näol eriti ei ole. Isegi kui meil vahest õnnestub kahekesi olla ei oska me kumbki sellest õieti rõõmu tunda, on ebamugav ja kohmetu olemine, rääkida ei oleks nagu millestki. Suurema osa ajast tunnen ennast väga üksikuna, temaga koos isegi rohkem üksi kui füüsiliselt üksi olles. Ilmselt on suhted külmaks muutunud meie mõlema süül, oleme nagu kogu aeg oodanud, et asjad iseenesest muutuvad, kui tööl läheb kergemaks, lapsed saavad suuremaks jne.. Kuna emotsionaalsest poolest on nii palju puudu ei ole mul ka eriti seksiisu. Ei taha enam niimoodi jätkata, aga kuidas asju parandada - ei tea, tunnen ennast lihtsalt tühjana. Mees on tõsimeelne kristlane ja armastab meie lapsi väga- mõte perekonnast tundub talle olevat väga tähtis. Aga seda, et pereelus on ka muud kui vaid laste eest hoolitsemine ta ei tundu mõistvat. Rääkimine suhte teemadel ei anna mingit tulemust, kõik mis ma ütlen tundub talle rünnakuna ja automaatselt asub ta vasturünnakule. Tegelikult on meil ka häid aegu, oleme enamasti ühel meelel ja vahest on meil koos tõsiselt lõbus. Peame teineteisest lugu, vaimset ega füüsilist vägivalda suhtes pole, pole ka alkoholist tulenevaid probleeme. Teoreetiliselt peaks ju olema piisavalt materjali toimiva pere jaoks, aga kuidas õppida uuesti omavahel suhtlema ja koos tegutsema?
Vabandan, et minu vastus teie kirjale on kaua viibinud.
Teie kirjeldus oma perest tundub ilmselt paljudele tuttav. Teid ühendab aastaid kestnud kooselu, kaks last ja lugupidamine pereväärtustest, kuid ometi on midagi olulist puudu - lähedus ja rõõm teineteisest. Vahel toimib perekond päris hästi ka nii, et toetub peamiselt ühisele majandamisele ja vanemlikele suhetele. Mõnda aega lähebki peamine energia väikeste lastega tegelemisele. Kuid see ei ole enamasti piisav, et tunda end aastaid õnnelikuna. Teie kooselu tugevus ongi see, et peate teineteisest lugu ja perekond on tähtis. Kuid edasi näib, et olete erimeelt selles, mida see sisuliselt tähendab. Kas perekond iga hinna eest, nii heas kui halvas ja ükski „halb“ ei ole piisav lahutuseks? Kas laste heaolu nimel peaksid mees ja naine oma vajadusi eirama? Kas aastaid kestev õnnelik suhe ongi illusioon ja pole mõte nuriseda, kui suhe enam rahulolu ei paku? Kas minuga on midagi valesti, kui mulle pere olemasolust ei piisa, et olla eluga rahul? Jne.
Pereterapeudina olen arvamusel, et tugev pere toetub mees-naise suhtele, st hästitoimivale paarisuhtele ja lapsed tunnevad end peres hästi, kui ema ja isa on koos õnnelikud. Igal juhul tahan teid toetada selles, et püüda midagi ette võtta suhtega, mis näib olevat teid viinud kaugenemise suunas.
Kirjeldate, et on olnud paremaid aegu ja vahel on teil päris lõbus. Arutlege selle üle koos, mis selle võimalikuks tegi ja mida saate selleks teha, et koos oleks seda toredat rohkem ja kindlasi kahekesi olemist. Muidugi on igas suhtes tõuse ja mõõne, kuid just keeruliste aegadega tullakse toime paremini siis, kui on millele toetuda ja on olnud piisavalt ühiseid ja siduvaid positiivseif elamusi. Keskenduge pigem sellele, mis teile teineteise juures meeldib ja see võib tuua suhtesse usku ja indu suhte heaks panustada. Kui aga peaksite hakkama rääkima, mis halvasti on ja mis puudu on, siis teie kogemus näitabki, et mees pigem väldib selliseid jutuajamisi. Iga naise rahuolematuse ilming võib mehes tekitada süütunnet, ohtu olla kritiseeritud ja koguni hirmu mahajäetuse ees. Võimalik, et ta mitte niivõrd ei väldi teile olulisi teemasid, kuivõrd seda hirmu või ebamugavust. Suhetest rääkimine ei ole ju lihtne, seda enam, kui jutt käib rahulolematusest. Lihtsam on vältida ja eirata ja näibki ohutum olla.
Isegi kui te praegu olete õnnetu ja kuhjub järjest enam kinnitusi teineteisest eemaldumise kohta, keskenduge sellele, mis teid seob ja mis on hästi või olnud hästi. Usun, et mees pakuks seda heameelega, kui teaks, mis teile rõõmu teeb. Ta vajab pigem tunnustust kui kriitikat. Samas asjast võib rääkida läbi negatiivsuse, st mis on valesti ja puudu ja ka positiivses vormis, st millal tunnen end sinuga hästi ja mis mulle sinuga koos olles meeldib
Kui see teid edasi ei vii, siis soovitan kaaluda ka paariteraapiat. Loodan, et selleks on võimalusi ka seal, kus elate. Igaks juhuks pakun veel mõned paarisuhet puudutavaid raamatuid. S.Johnson „Armastuse tähendus“ ja H.Hendrikx „Teekond soovitud armatuseni“. Viimane on käsiraamat paaridele, kus leita harjutusi, kuidas ja millest koos rääkida.
