Tere.
Olen mehega suhtes juba mitu aastat, sobime hästi, ta hoiab mind ja hoolib minust, püüab alati arvestada minu soovidega ja mul ei tohiks tegelikult olla midagi, mille üle nuriseda. Aga minus elab kole armukadedusekoll, kujutan pidevalt ette, kuidas kõik tema naistuttavad tegelikult teda hirmsasti tahavad ja tema nendega salaja kohtub. Saan aru, et tegelikult on see jabur, näen ju ta käitumisest, kui väga ta mind armastab ja et tahab minuga koos olla, aga ikka need mõtted kogu aeg tulevad ja rikuvad tuju. Siis mees ei saa aru, miks tujust ära olen ja ma ei saa talle seletada ka, sest saan isegi aru, et sellised mõtted on ebanormaalsed. Pealegi see ei aitaks, kui ta siis kinnitaks, et midagi pole - petjad valetavad ja varjavad ju kuni lõpuni. No miks ometi need mõtted peavad tulema kogu aeg? Kuidas neid kontrollida saaks või saab ehk kuidagi vaigistada seda kolli?
Kuskil seltskonnas käimine on õudus, kui suhtleb mõne naisterahvaga, siis arvan kohe, et järelikult on temast huvitatud. Veel hullem, kui ta peaks kedagi teist näiteks kallistama, siis ei suuda enam rahulikuks jääda. Aga kui ma niimoodi kullipilguga tal kukil olen kogu aeg, siis selline klammerdumine rikub varem või hiljem suhte, lämmatab ta tunded ja ongi kõik. Olen kaalunud võimalust minna teraapiasse, aga hetkel ei ole küll võimalusi selleks, ei raha ega aega.
Mehega olen kergelt rääkinud ka, öelnud, mis mulle ei meeldi ja ma tean, et ma ei pea ennast kordama, ta kuulab mind ja talle jäävad meelde asjad, mis ma räägin. Mis on väga hea ja näitab omakorda, et ta hoolib minust ja mu tunnetest - ta on tähelepanelik. Aga ma ei suuda head suhet nautida ega ennast lõdvaks lasta, need mõtted ise tulevad, kogu aeg. Ka siis, kui mu mõtted on tegelikult millegi muuga hõivatud, pidevalt lähevad mõtted uitama, ma ei suuda keskenduda üleüldiselt, ja siis need rumalad mõtted hüppavadki jälle pähe.
Tunnen ennast ebakindlalt, kahtlen kõiges kogu aeg ja see on väsitav, aga ma ei oska ennast aidata. Ja nii olengi enamuse ajast õnnetu, kuigi tegelikult peaks olema õnnelik. Ei tea, kas asi on selles, et mu isa minu ema pettis kunagi, või hoopis selles, et ise lühiajaliselt olin suhtes mehega, kes kõikide naisolevustega flirtis eesmärgiga nad voodisse saada, või olen lihtsalt niivõrd madala enesehinnanguga ja ebakindel, et tunnen end ka praeguses suhtes ebakindlalt (kardan küll kogu aeg, et tuleb äkki ja ütleb, et ei taha enam koos olla). Isegi kappi käin piilumas, et kas ta asjad on ikka alles või on need salaja ära viinud, et siis ise ka ära minna. Nagunii tal pole siin kuigi palju asju, mõned riided ainult, ja see omakorda tekitab tunde, et ta ei tahagi siia eriti midagi tuua, sest nagunii ei plaani kauaks jääda. Samas tema tulevikuplaanides oleme koos, ta räägib ühisest tulevikust ja kuidas seda näeb. Nii mõnigi tulevikuplaan, mis tal varemalt oli, on juba ka teoks tehtud, seega ta ei räägi lihtsalt niisama. Aga mina ikka kahtlen. Ja ma ei suuda oma muredest rääkida, sõnad jäävad kurku kinni ja midagi öeldud ei saa. Ja ma saan aru, et tegelikult on viga minus, tema ei ole süüdi, aga ma ei oska ka midagi ette võtta.
Teie hirmud ja kahtlused ei lase teil end õnnelikuna tunda, olete neist kurnatud. Õnneks saate pidevalt kinnitusi mehe käitumisest, et kõik on hästi, ta teeb plaane ja näeb ühist tulevikku. Kuid jah, teis endas on suur ebakindlus ja ärevus, mis vaevab. Teis nagu võitleks realistlik pool, mis ütleb, et muretsemiseks pole alust ja teine seletamatu ärev pool, mis paneb teid kontrollima, kinnitusi otsima, kahtlema. Hea muidugi, et teete vahet, mis tuleb teist endast, kuid lisan veel siia, et isegi kui teis tärkab põhjendamatu armukadedus ja hirm, pole te selles süüdi. Ka alusetutel kahtlustel ja hirmudel on oma seletus ja vähemalt mõnele ka ise viitate. Võib ju olla, et te pole saanud piisavalt tunda turvalist kiindumist ja seda juba lapseeast peale. Võimalik, et te kõike ei mäletagi, kuid piisab ju sellestki, et isa ja ema vahel toimunu on teid mõjutanud.
Kuid kuidas saaks selle teadmisega end praegu aidata? Kiireid lahendusi ja nippe ilmselt ei ole. Kuid alustuseks on hea, et olete teadlik, et asi pole praeguses suhtes ega mehes, vaid varem kogetus. Iga kord, kui armukadedus ja kõhklus teid tabab, siis meenutage, et mehel ei ole sellega midagi pistmist, tema on usaldusväärne ja hooliv. Samas lubage endal olla just selline nagu olete, koos oma ebakindluse ja ärevusega. Võib ju olla oluline vahe, kas mõelda, et mul on midagi viga, ma ei tohiks selline olla või siis – olen nagu olen ja mul on õigus tunda oma tundeid. Te ei pruugi suuta muuta oma tundeid, kuid suhtumist endasse ja oma tunnetesse. On ju loomulik tunda armukadedust ja ebakindlust, kui lapsena võisite karta isa lahkumist või hiljem nähes oma noormeest teistega flirtimas. Kui aktsepteerite end ise sellisena nagu olete, siis ei kulu teil liialt palju energiat võitlemiseks oma tunnetega ja ka nende mahasurumiseks või varjamiseks. Samuti võib olla kergenduseks, kui räägite mehele varasemalt kogetust ja ebakindlusest. Tema mõistev suhtumine võib anda teile kindlustunnet ja suurendada toimetulekut kõhklustega. Võimalik, et aeg-ajalt soovite ikka kontrollida, kas mehe asjad on ikka alles ja olete jätkuvalt tundlik, kui mees suhtleb kellegi teisega, kuid hea on ka see, et mees teab teie tundlikkust ja saab pakkuda teile just seda, mida vajate.
