Olen olukorras, kus mina (tütarlaps) ja mu noormees lõpetame mõlemad ühe eluperioodi ja peame otsustama, mis edasi saab. Temal on kindel plaan kolida teise linna ja seal õpinguid jätkata ja esialgu on plaan selline, et mina kolin ka samasse linna ja üritame seal suhet jätkata, kuid elaksime eraldi, sest kokkukolimisega ta nõus ei ole. Jääksin meeleldi praegusesse kohta elama ja tööle (sest siin on mul juba pikemat aega töökoht olemas olnud), kuid noormees ei ole mitte mingil juhul kaugsuhtega nõus. Meie suhe on olnud üsnagi keeruline ja tormiline ja mul oleks vaja mingit kindlust, et kas noormees üldse tahaks minuga suhet jätkata või tahaks ta uues elukohas täiesti uue lehekülje pöörata ja vana suhte seljataha jätta. Minu jaoks on see oluline, sest minu kolimise põhiajendiks on siiski see, et sel juhul saaks meie suhe jätkuda. Mõte sellest, et kolin niisama üksinda linna, mis mulle eriti ei sümpatiseeri, ei ole mulle meeldiv. Kui olen püüdnud sellest rääkida, on vastuseks olnud see, et ta tahaks küll minuga ka edaspidi olla, aga ta ei saa midagi lubada ja mulle mingit kindlust pakkuda. Minu teeb selline vastus rahutuks, sest mulle oleks mingisugustki kindlustunnet vaja... Kui küsin, kas ta tahaks siis enne kolimist lahku minna, et uues kohas uusi suhteid luua, ütleb, et kindlasti mitte, et ta ju tahab minuga koos olla... aga siiski mingit kindlust ta mulle pakkuda ei suuda. Tema jaoks on probleemkohaks minu negatiivne pool (olen just depressioonist paranenud), mis väidetavalt kõikide meie tülide põhjusteks on ja mida ta ei taha enam näha. Tegelikkuses on aga paljud "minu draamatsemised" hoopis reaktsioonid tema mõtlematule käitumisele, mis mulle haiget on teinud, ning ma olen üsna kindel, et kui neid mõtlematuid tegusid enam ei oleks, siis ei oleks ka minu "negatiivset poolt". Selle kohta on ta aga öelnud, et ta ei suuda end muuta ja et ta ei saa sinna midagi parata, et ta selline on. Omavahelistest probleemidest ei saa me aga rääkida, sest noormees ei taha seda, see on väsitav. Kokkuvõttes on siis probleem selline, et ma pean kuskilt enda jaoks võtma kindlustunde, et ma saaksin olla rahulik ja oma kallima jaoks hea ja normaalne kaaslane ning ka seda suhet täiel rinnal nautida ja muretult olla, aga seda kindlustunnet saan ma vaid ise endale tekitada ja kõik probleemid ja mured, mis suhtes tekivad, pean ma üksi lahendama ja läbi analüüsima. Kas on mingit kirjandust või harjutusi, kuidas õppida üksi oma hirmude ja tunnetega toime tulla?
Teie vajaksite selgust ja kindlustunnet, mida aga noormees ei ole valmis pakkuma.Võib ju nii olla, et te veel ei ole valmis. Hea märk on muidugi see, et ta väljendab soovi teiega koos olla ega lepi kaugsuhtega. Kirjast selgub, et ebakindlus suhte tuleviku pärast tuleneb sagedastest tülidest ja nende lahendamata jäämisest. Kui tõesti on nii, et te ei saa suhteprobleemidest rääkida või kui räägite, siis jõuate ummikusse, siis see ongi, mis peaks muutuma suhte püsimiseks. Ka teie hirmude vastu ei pruugi kirjandus ja harjutused aidata, sest vajate ju kindlustunnet suhetes noormehega. Mõtteharjutus või eneseanalüüs võiks tähendada näiteks ka püüda endas selgusele jõuda, millega olete valmis leppima ja millega mitte ning mis on teie muudetav ja mis ei ole. Üldistatult võib öelda, et muuta on võimalik mõnd oma arusaama või hoiakut, oma käitumist ja väljendusviisi, teha otsuseid ja valikuid.
Viitate mõtlematutele tegudele, mis teis negatiivseid reaktsioone tekitavad. Noormees väidab, et asi on teie negatiivsuses. Teie vaatenurk on aga, et saaksite olla positiivsem, kui tema teod muutuvad. Näib nagu peaks emb-kumb olema süüdi või vähemalt esimesena end muutma. Hea oleks aga, kui saaksite loobuda etteheidetest, sest suhetes toimib vastastikusus - teie mõlemad mõjutate teineteist ja kasu pole sellest tõest, kumb rohkem süüdi on. Tähtis on aga see, et te mõlemad tahate, et suhe toimiks, kuid seni pole veel leidnud sobivat viiisi, kuidas tülisid lahendada ja koos end õnnelikuna tunda.
Kahju, et praegu näib teile nagu oleks kõik probleemid teie analüüsida ja lahendada.Kindlustunne ja rahulolu suhtes saaks aga tulla seeläbi, et te mõlemad tunnetakste vastutust suhte toimimise eest. Julgustan teid rääkima sellest, et vajate avatud dialoogi suhte teemal, siis on suhteprobleemide lahendamine ka tõenäolisem. Kui aga on põhjust karta, et rääkimine toob uusi tülisid, siis soovitan pöörduda ka terapeudi poole, kus saaksite koos arutleda selle üle, kuidas senist mittetoimivat suhtemustrit muuta. Hea algus suhte toimiseks on see, kui vastastikku kinnitate valmisolekut panustada suhte toimimisse ja usute suhte tulevikku.
