Kohutavalt süüdistan iseennast ,et õigel ajal ei suutnud lahku minna.Nimelt on kodune olukord selline ,et mees ei luba lapsele oma tuba teha ,kõik tuleb teha nii nagu tema ütleb.Samas ei soovi ta mingit ainuhooldusõigust ja üksi last kasvatada.Pigem kamandada ja süüdistada.Kaldub sinna vaimse vägivalla poole,mida ta aga ei tunnista. Kord on laps talle oluline,siis pole ja kiusab naist ja ei lase teda lapsega kokku.Pidev kriitika ja alandamine ei vii kuhugile mujale ,kui musta auku ja on vaja olukorrast pääseda nii kiirelt ,kui võimalik.Mis oleks teiepoolne soovitus ,sest enam ei taha selles keskkonnas olla.
Vajate kedagi, kellega rääkida ja olukorrale ühiselt lahendus leida. Palun suhelge lastekaitsetöötaja või pereterapeudiga.
Palun otsige enda olukorrale abi enda lapse pärast - kasvukeskkond, kus vanematevahelised suhted on pikaaajaliselt keerulised, ei ole lapsele parim.
