Lugu järgmine: Minu elus on mees, kellega me kohtusime üle aasta tagasi. Sellest arenes välja väga ilus ja usalduslik "suhe". Mees oli väga hooliv, hoidis ja kaitses alati. Ja on seda siiani. Ainult selle vahega, et ühel hetkel ta vahepeal kadus. Ta oli küll mulle varem kinnitanud, et olen talle väga kallis ja oluline tema lastele...otsustasin tal minna lasta. Et mitte teha haiget iseendale. Ja tema lastele. Et las nad siis elavad enda elu, kui mees seda soovib. Andsin enda otsusest ka tollele mehele teada ning ütlesin, et ma olen ääretult õnnelik, et ta minu elus oli. Ta vastas, et tal on valus seda kõike kuulda. Et ta lihtsalt kardab suhet ning pole minu jaoks õige inimene. Samas soovis ta minuga veel kohtuda. Arvestades, mida mina tema vastu tundsin ja tunnen tänaseni, keeldusin. Sest parem olgu siis juba õudne lõpp kui lõputu õudus. Nii lihtsalt see aga ei läinud. Ma elasin oma elu edasi. Kustutasin kõik selle mehe kontaktid. Samas iga päev ja õhtu ja teinekord öösiti mõtlesin mitmeid kuid, kus ta on, mida ta teeb ja kas tema ka igatseb. Püüdsin neid mõtteid tõrjuda, kuni ligikaudu kolm kuud hiljem otsis see inimene mind üles. Murdusin ja saime kokku. Veetsime koos ilusaid hetki ja nagu ma mainisin, et ta on alati minu vastu aus olnud, siis tunnistas ta nüüdki üles: "Ma tahaksin Sinuga veel kohtuda, aga see peab jääma meie vahele. Ma ei ole enam vaba!" See lõi mind jalust ja vastasin vaid, et seda oleks võinud mainida varem, kuna seda teades ei oleks ma temaga kokku saanudki. Sealt edasi hakkas ta end ikkagi aegajalt mulle meelde tuletama. Ütles, et tahaks minu kaissu ja kutsus mind enda lastega lõunale. Keeldusin, öeldes, et ma ei taha tema lapsi näha. Parandades end - ma ei tahtnud neid näha, kuna ei tahtnud teha haiget iseendale ja anda tema lastele lootust, et olen endiselt nendega, kuna ma ju teadsin, et minu asemel on täna juba keegi teine. Taaskord blokeerisin kõikvõimalikud teed, et too mees minuga ühendust saaks. Ise muidugi ikka igal hommikul esimese asjana mõtlesin temale ning õhtuti viimasena. Vältisin isegi neid teid ja kohti, kus me koos käisime või teadsin, et tema viibida võib, et mitte kokku põrgata ja lõpetada jälle alguses. Just nii aga läks - ühel hetkel saime jälle juhuslikult kokku. Ma ignoreerisin meest, kuna mul oli niigi valus ja ma teadsin, et niimoodi on veel valusam - kui saame korra kokku ja siis ta jälle kaob, kuni ühel hetkel leiab põhjuse mind taas üles otsida. Sellele järgnes, et ta siiski leidis võimaluse minuga kontakti otsida. Vastasin. Ise olin rumal, ma tean. Püüdsin siis selgitada, et ma ei saa temaga nii kohtuda, kuna ma ei tee nii haiget mitte vaid iseendale vaid kannatab ka tema kaaslane, kes pole seda ära teeninud. Tema siis vastas, et temaga ei ole nii nagu minuga. See suhe ja koosolemine. Ütlesin, et ma ei soovi rohkem midagi teada. Ometi leiab ta tänaseni põhjuseid, miks mind üles otsida ja on isegi palunud, et me lubaksin talle, et kui leian enda kõrvale kellegi teise, siis saaksin ikkagi ka temaga kokku. Olen vastanud, et kindlasti mitte, sest see ei ole õige ja miks üldse võtta enda kõrvale keegi, kui ei ole mõtteski talle truu olla. keegi pole sellist kohtlemist väärt. Aga tema jätkab endistviisi. Ütleb, et ta ei tea ise ka, miks või mida ta minus näeb, aga ta ei suuda muudmoodi olla. Mina ei saa jällegi aru - et miks... Mis võib selle taga olla? Kas lihtsalt mingisugune sõltuvussuhe või teadmine, et ma ju nagunii hoolin temast, annab julgust ja kindlust, et ega ta lõputult ikka "ei" ei ütle? Ma ei tea, mida teha...
Olete segaduses, sest mees, kellega üle aasta tagasi kohtusite pendeldab erinevate suhete vahel. Mehe teated on teie jaoks vastuolulised.
On üsna võimatu öelda, miks mees käitub just nii nagu ta käitub. Tema põhjused on teada vaid talle endale, kui sedagi. Kindel on aga see, et kirjelduse põhjal ei soovi mees teha valikuid. Ehk seepärast, et iga inimese poolt tehtud valikuga kaasneb vastutus?
Kui mehe otsus on jätkata hetkel kahe naisega, siis soovitaksin teil mõelda, kas see teile sobib ja seeläbi teha oma otsus. Mõistan, et olukorras, kus olete mehega emotsionaalselt seotud, on keeruline talle ei öelda. Näiteks, kui tuua sisse metafoor, siis see on nagu olukord, kus olete otsustanud, et sööte tervislikult, kuid ikka ja jälle möödute kondiitripoest, kus müüakse maitsvaid kreemikooke. Iga kord, kui sealt möödute kutsub võrratu lõhn teid sisse ja ikka ja jälle avastate end koos koogikarbiga väljumas.
Kujutlege oma elu aasta või 5 aasta pärast. Mõelge, mis peaks teie elus olema teisiti kui praegu või mis peaks olema saavutatud või milline see võiks välja näha, et te hinges rahu tunneksite. Edasi mõelge, kas need tegevused ja otsused, mida hetkel teete juhivad teid selle soovitud tulemuseni.
