Mul on suur mure.
Kolisin 1,5 aastat tagasi lapse isast, igapäevaselt elab laps kahe kodu vahel- need asuvad lähestikku - peaaegu ajaliselt võrdselt, sest laps on isasse väga kiindunud, ja ma ei tahtnud temalt ära võtta kaugemalt kolimisega tema tuttavat kooli ja ümbrust, samuti lapse ja isa suhet keeruliseks teha.
Ka logistilised probleemid – minu vajadus igapäevaselt suht pingelisel tööl käia – põhjustasid selle, et pärast lahkukolimist jäi laps elama kahe kodu vahel. St igapäevaselt pärast kooli läheb isa juurde, sööb lõunat, siis minu juurde(vahemaad on 3-4 minutit)+ võimalusel nädalavahetusel isa juures.
Tänaseks on olukord minu jaoks kurnav, meil on pojaga( 9 aastane) iga päev tülid, vaidlused, piiride kompamine. Koolis läheb järjekindlalt aina halvemuse poole, hetkeseis selline, et laps ei võta mõni tund enam asjugi välja, segab tundi, jutustab , kommenteerib, häälitseb. Vahetundides elab nutitelefonis.
Nüüd taustast:
kuna ise töötan koolis(mitte õpetajana) on mul pidevalt ülevaade ohtudest, mis arenevad välja hiilivalt. Oma lapse puhul, kelle on pandud ka Aspergeri diagnoos(kergem autismi vorm) nägin ma juba väikelapsena, milliseks suureks ohuks võivad kujuneda kõik ekraanid. Paaniliselt püüdsin nende teket majja ja lapse haardeulatusse piirata.
Päriselt seda muidugi teha ei saanud sest lapse isa jaoks oli tehnika ja telekavaatmine igapäevane tegevus. Meie arvamused lapsekasvatusest olid üks põhilisemaid, mis viis meie 8 aastat kestnud kooselu minupoolse lahkukolimiseni.
Minu kõige suurem probleem on see, et tunnen, et olen ise väga tasakaalust väljas ja ei suuda kuidagi lapsele pakkuda rahulikku ja täiskasvanulikku tuge. Püüan end kehtestada ja kuna see ei õnnestu, siis aegaajalt viskan kõik kus see ja teine - nt eile lasin lapsel olle 4,5 tundi oma nutitelefonis järjest, sest minu korduvale palvele telefon ära panna ta lihtsalt ei reageerinud, ja kõik varasemad võtted - kiirustades telefoni käest äravõtmine, akulaadija ärapeitmine, televiisori puldi ärapeitmine - see kõik tundub olevat selles vanuses lapse puhul juba nii mulle kui talle alandav võttestik.
Samas on laps algusest peale tahtnud olla rohkem isaga - sest isa jäi ju tema päriskoju, isa on talle olnud kogu aeg autoriteet(olen lapse jaoks isa tahtnud alati näidata positiivses valguses) ja lõpeks isa on lapsega "sõber" st isa juures toimivad kokkulepped, et kui lapsel on koolitööd tehtud, siis võib ta praktiliselt piiramatult olla ekraanide taga.
Mina nii "sõbralik" ei ole, olen püüdnud kehtestada omi reegleid, pool tundi tööpäevas, 1,5 tundi arvutit nädalavahetusel + telekas veel nagunii lisaks. ? nagunii on laps päeval olnud isa juures 3-4 tundi ja saanud ka seal oll teatud koguse arvutis. Minu meelest on laps arvutisõltlane.
Mind väga häirib see, et meie vanemlus lapse isaga on nii enne lahkukolismist kui pärast seda olnud ebaproportsionaalne ja ma ütleks ,et lausa üksteisele vastutöötav. Tunnen, et olen panusatnud nii ajaliselt, rahaliselt, emotsionaalselt oluliselt rohkem ja mu jõuvarud on lõpukorral. Olen ise depressiivne, ei suuda kontrollida oma emotsioone, kuna oma töö juures olid ka suured suured pinged ja lapsega igapäevane toimetulek kasvas emotsionaalselt üle pea, siis viiamse meeleheitliku sammuna läksin jalaoperatsioonile(seda oli muidugi vaja teha, aga oleks võinud teha ka nt 4-5 aasta pärast) et veidigi aega võita.
Mina olen kogu kooselu vältel olnud see, kes lapse probleemidega tegeleb – krooniline kõhukinnisus, toitumisprobleemid jne Ka olen mina olnud see, kes lapsega käib õues, spordib, käib teatris, kinos, muuseumis, ujumas, reisil…Poolsalaja sai käidud ka psühhiaatri/psühholoogi juures, sest lapse isa absoluutselt ei tunnista lapse eripärasid-seetõttu ei ole kunagi saanud ka abi normaalselt otsida,rääkimata sellest, et kõige selle juures olen oma muredega olnud üksi.
Nüüd tunnen, et mulle aitab!!!
Ma olen 10 aastat olnud sisuliselt üksi, ja püüdnud oma tegevusega arendada last, püüda tema eripäradega arvestada aj teda toetada,ja lapse isa lihtsalt sama suure järjekindlusega oma tegevuse(pigem tegevusetusega) hävitab seda kõike.
Korduvalt püüdsin seletada, et arvutil/telekal peavad olema piirangud. Sain korduvalt iroonilisite märkuste ja ka p-sse saatmiste osaliseks. Loomulikult oln väga mugav jätta laps ekraani ette ja teenida seejuures lapselt samas ka plusspunkte.
Tunnen, et kõik ebamugavad olukorrad on lapse isa minu kanda lükanud(suhtlemine teiste lapsevanematega, uutesse olukordadesse lapsega minek - mis on tema eripära arvestades alati suur väljakutse)
Kooliga suhtlesin peamiselt mina, sel sügisel hakkasin ajama poliitikat, et kool kutsuks probleemide korral kohale ka isa.
MA ei näe, et midagi muutuks(tähendab muutub, jõuliselt halvemuse suunas) kui ma ei suuda isale selgeks teha, et see suur “sõprus” lapsega et lasta tal teha mida tahab, on HÄVITUSLIK.
Kõige selle juures süüdistab lapse isa mind oskamatuses lapsega hakkama saada, kooli, arste kõiki!
Ausalt öeldes on tahtmine ärajäämanähtudes karjuv laps saata issi juurde ja öelda, et seekord vastutab tema oma korraldatud olukorra eest. Mina tean kui kohutavalt keeruline on mistahes sõltuvusest välja rabeleda, aga praegu on meie laps juba kolmandas klassi sinna faasi jõudnud!!!
kõigele lisaks on laps, kes on pigem olnud oma eakaaslastest tugevama intellektiga, nutikas, kaotanud igasuguse huvi muu maailma vastu – veel paar kuud tagasi sain teda lugema, mängisime malet, lauamänge…
ja tema enesehinnang on katastroofiliselt langenud, tõsimeeli usub, et kõik vihkavad teda(tema lahendus oleks see, et lasku mina tal olla piiramatult arvutis, siis kõik korras).
Olen mures, et lapse endasse tõmbumine päädib lõpuks arvutisse põgenemisega, ilmselgelt on tal seal kodusem kui välismaailmas, millega suhtlemine valmistab pingeid. Ja samasoleme hädas kõige elementaarsemaga . söömine, puhtuse hoidmine, kõige minimalsemate asjade kodus ärategemine, et enda eest ise õppida hoolitsema jne. Mul on mure, kuidas mu laps sab elus hakkama.
Kooli psühholoog, kelle juurde, mul pärast väga väga murelikku arenguvestlust klassijuhatajaga õnnestus ka lapse isa kaasata, leidis aga , et mina muretsen üle.ja lpase isale oli see muidugi suur kergendus, sest tema leidab kõik need aastad, et mina olen haige ja vajan psühholoogi(kusjuures ainult psühholoogide abiga olengi ma need aastad kooselu vastupidanud)
Mina aga olen VÄSINUD!
Ma tunnistan, et ma vajan abi, vajan rahu, vajan ehk ka uut mudelit lapsega suhtlemiseks.
Kuid kust see abi aj rahu võetakse, kui ma tunnen, et ma pean kõigega jätkuvalt üksi toime tulema. Minu palved lapse isale - nii harva kui ma neid julgen esitada põrkuvad süüdistustele, negatiivsetele hoiakutele minu suhtes või siis lihtsalt aj järjekindalt minu ignoreerimisele.
Kuidas küll saada lapse isaga mingile kokkuleppele?
Ta ise ka aspergerlike joontega, väga raske on meil olnud terve kooselu vältel suhelda
Minu unistus oleks, et saaksime perenõustaja juurde, kes tooks meid sellest surnud punktist välja,sest omavahel rääkides lõpeb asi sellega, et ta süüdistab mind et soovin lapse “sildistamist”, et soovin, et elu käiks minu reeglite järgi(ainuke mida ma tõesti tahaksin oleks see, et ta ka seaks piirangud ekraanidele ja nõuaks pisitasa,et laps peaks oma asju võimetekohaselt veidi korrastama, nt nõud pärast sööki laualt ära, väliriided).
Mure on suur, sest laps ainuke ja suguvõsad olematud, ta peab õppima isesesivalt hakkama saama.
Ja olen ka vihane. Enda peale, et olen püüdnud kõik need aastad lapse jaoks isa nagu jumalat hoida.Ei ole just suurem asi eeskuju talle.
Ja lapse isa peale, kes lapse tegelikkust arengust ei hooli.
Siiani olen lapse isaga väga pehmelt suhelnud, kõiki oma vajadusi taga plaanile asetanud äkki nüüd oleks aeg natuke raputada teda ärkvele.
Panin endale kirja - niipalju kui meenus - mida olen koos lapsega teinud- kasvõi iseendale, selleks, et kui jälle enesehinnang vastu maad on, saaksin öelda, et ma ei ole ju ometi olnud nii halb ja hoolimatu ema.
Olen nii meeleheitel, et olen valmis lapse isa seadma valiku ette, et ta kas hakkab koos minuga otsima lapsele abi, või tuleb vähemalt perenõustaja juurde või kui ta sellega ei soostu(mis on 98%) tõenäoline, siis kolib laps tema juurde ja tema vastutab toimuva eest.
kas see on mõistlik enesekehtestamine?
ilmselgelt on suur võimalus, et meie konfliktsus veelgi suureneb.
Aga selle all kannatab väga väga meie laps.
Ta on üsna nutikas tegelane, ja suutis mulle väga täpselt ühel pikal avameelsushetkel rääkida, kuidas kõik tema probleemid tulevad lahkhelidest emme ja issi vahel. Mina leian, et lapse jaoks on talumatult raks eelda niimoodi IGAPÄEVASELT kahe maailma reeglite vahel. Tal oleks parem isegi elada issi juures, kellega ta loomupäraselt paremini läbi saab, kuna nad tüübilt sarnased.
samas töötab issi tihti õhtuti(koju u 22-23) ja nädalavahetuseti ja see on tema eriala puhul muudetamatu suurus. seega minu ultimaatum oleks "õhuvõngutamine,
ära kolida teise linna laps ei taha, sest ta tahab olla võimalikult palju issiga.
Tunnene end sunnismaisena. Tahan olla jälle oma elu peremees
see kõik tekitab tohutult sisepingeid ja mu laps pahvatab minu sisekosmose ängid(ka enesetapumõtted) välja sõnades " Sa ei taha mind!" "Mind ei ole ju kellegile vaja!" Mis Sul viga on!!!" "ole vait"
ühesõnaga meil ON väga pingeline ja ebameeldiv atmosfäär kodus.
Samas on see kahe kodu lähedus - ja lapsevaneamte absoluutne suutmatus milleski kokku leppida, andnud lapsele vabad käed luua ise oma reeglid.
see käib talle aga üle jõu.
Kuidas ma saan sundida teist inimest kokkuleppeid sõlmima ja vestlust algatama kui ta siiani suudab kõiki probleeme eitada?
Ma olen tülpinud üksi viimaste jõuvarude najal rabelemast ja närviline ja rahulolematu olemast kui ma näen, et asjad ei lahene seni kui me koostööniei jõua.
Kuidas aga seda saavutada, kui me ei suuda rääkida juba aastaid?
Kui mees keeldub perenõustaja juurde tulemast(kooli psühholoogi juurde sain ta ka nii, et palusin koolipoolt ise temaga ühendust võtta):
Või on tal õigus ja kõige suurem probleem olen mina ise?Nõuan liig apalju endalt ja lapselt?
Mulle see meeldiks - kiu võiksin rahulikult kogu vastutuse lapse pärast kõrvale heita, aga küsimus on kes siis vastutab?
Sai kohutavalt pikk kiri, palun vabandust.
Kuid olen tõesti nõutu. ja julgusetu.
|