Tere!
Tuleb vist pikem jutt ja seepärast võtke kohe tass teed ja istuge mugavalt.
Oleme elukaaslasega koos elanud peaaegu 16 aastat ja meil on teismeikka jõudma hakkav poeg. Meil pole olnud tülisi tülitsemise pärast ega mitte mingisugust vägivalda. Igapäevane elu on sujunud nii, nagu sujuma peaks. Tasapisi ja aegamööda oleme saanud jagu paljudest elus ettetulevatest probleemidest.
On olnud ka teine teisele haiget tegemist. Petmist just mitte, kuid tegudega või ütlemistega on seda ikka juhtunud. Need vead on minule andnud põhjust järelemõtlemiseks ja andekspalumiseks. Ma ei karda tunnistada oma vigu ega karda ka andeks paluda ning neist õppida. Eks kogu elu ongi ju tee ja iga järgmise käänaku taga on midagi, millele tuleb taas reageerida. Kui teeme seda valesti, siis tuleb sellest õppida ja viga järgmisel korral enam mitte korrata. Paraku on minu kaaslane vägagi kinnine inimene, kes oma tundeid ja mõtteid ei taha jagada. Põhjuseks toob ta selle, et tema vanemad ei hoidnud isegi laste nähes käest kinni, rääkimata kallistusest. Seetõttu ei taha ka tema oma siseelu mulle näidata. Ta on ka mulle öelnud, et tema tunded on tema isiklik asi! Kuid, kui tal lõpuks "üle viskab" siis hakkab ära kolima või lahku minema või süüdistama mind kõiges mis siin maailmas on halvasti. See on kui sõjaline rünnak. Alguses raskekuulipildujast turmtuli ja lõpetuseks granaadirahe. No ei saa inimesega kuidagi rahulikult asju selgitada. Ta keeldub oma vigu tunnistamast ja tihti ütleb, et" Sa ise ka tunnistasid, et tegid seda ja toda valesti" No ma ju olen oma vigadest õppinud ja püüdnud neid mitte korrata ja muidugi ma tunnistan seda! Aga mitte selleks et neid mulle ette heita oma tunnete varjamiseks. See on alatu!
Vot sellel hetkel tuleb mulle ka blokk peale. Tundub ikka väga mõttetu üritada midagi parandada. Samas on tal vähemalt üks sõbranna, kes teab meie pereelust rohkem kui mina. Muidugi minu naise silmade läbi. See teeb väga haiget! Ma ei saa kindlalt väita, et see on sõbranna teene, kuid pool aastat tagasi tekkis järsku naisel arvamine, et peame lahku minema, meil pole enam mõtet koos olla. Ja sellest hetkest alates on ta igasuguse koostöö vastu, et meie suhet parandada.
Saime asjad siiski nii kaugele, et saime kolmel korral käija perenõustaja juures. Tema peaeesmärk on pigem see, et perenõustajad aitavad ka lahkumineku korral. Mina aga sooviksin kooselu päästa. Erinevad sihid.
Pärast iga nõustamist olen tundnud ennast paar päeva väga halvast. Ei teagi miks? Vast see, et mind tehakse seal igati maha? Või ehk ootasin sealt midagi mis aitaks meie kooselu taastada? Õnneks pole nõustaja ka lahkuminekut toetanud. Kuna mul on tõesti raske saada töölt nõustamise päevaks vabaks, siis ootaksin midagi konkreetsemat abi või mingeid suuniseid. Hetkel tundub mulle see ajaraiskamisena. Teist nõustajat meie kandis pole ja kaugemale sõiduks...kas on mõtet, kui seal hakkab sama asi korduma?
Voodielu on meil samuti igati surnud, magame küll ühes voodis, kuid eri servades. "Koos" olime viimati....poolteist aastat tagasi.... masendav!
Hästi, läheks siis lahku? Aga ma tõesti armastan teda kogu hingest! Olen seda tunnet kogu meie kooselatud aastatega tundnud! Ma ei ole teda kordagi petnud! Isegi mitte mingeid kujutlusi kellestki teisest. Ja asi ei ole mitte juhuste puudumiste taha jäänud. Ma ei taha mitte kedagi teist! Pole kunagi tahtnud!
Pealegi on meil poeg, keda ma väga armastan ja kes hoiab väga mind! Mis õigusega soovib tema meid lahku viia?
Tänaseks olen jõudnud sellisesse faasi, kus ma sooviksin, et mind enam homme ei oleks. Üldse ei olekski olemas!
Ärge nüüd arvake, et ma plaaniksin enesetappu või midagi sellist. Ma pole enesetapja! Kuid ma oleksin rahul, kui mind enam ei oleks. Peale poja ja naise ei ole mul siin ilmas mitte kedagi! Pole inimest, kelle õlal oma muret kurta. Kui neid ka enam pole, siis milleks üldse...?
Ma ei taha mingeid psühholooge pidi käija! Mida saavad nemad meie kooselu päästmiseks teha? Kardan, et ei midagi. Mulle pole vaja ilusaid jutukesi helgest homsest! Pole ka vaja mingeid rohtusi! Mul on vaja selget pead, et olukorrast välja tulla. Mulle ei ole vaja mingeid rohtusid, mis ähmastavad tegelikkust.
Rohtudeni jõudes... jah mul on küll tänu pikaajalisele stresile terviseprobleemid, kuid ma saaksin neist ka ise üle, kui asi hakkaks tasapisi lahenema! Kui need peaksid jätkuma, siis olen nõus neid ka ravima.
Hetkel elame edasi nii nagu viimased aastad. Saame läbi...võiks isegi öelda, et hästi kui just ei puuduta teatud teemasi....
Kaaslane arvab millegipärast, et meil kõigil hakkab peale lahutust hästi minema. Mina arvan, et kui tema oma suhtumist tunnetesse ei muuda, siis ei ole seal küll midagi helget tulemas. Tunded on jagamiseks! Ka halvad tunded! Vahel ma mõtlen, et ehk oleks isegi näägutav naine kodus parem. Teaks vähemalt millest ta mõtleb või mida tunneb. ma ei saa ju õigeaegselt reageerida probleemidele, kui mulle neist ei räägita! Kui siis jälle ühel päeval tal üle viskab, tuleb selline pommirahe, et see halvab.
Miks ma siia siis üldse kirjutan? Ma ei tea! Ehk selleks, et oleks kellelegi kurta? Ei oskagi öelda. Mida ma saaksin teha, et tema suhtumist muuta? Siin olen pannud tähele, et kui üks osapool ei soovi enam kooselu, siis nõustajad ütlevad, et polegi midagi teha? Kas mitte midagi? Isegi, kui teinepool on käitunud valesti?
Ma ei oskagi öelda, millist vastust ma Teilt ootan. Või millist nõu?
Aga tänan kannatlikuse eest selle "esse" läbi lugemise eest ja soovin Teile tervist ja kordaminekuid!
Tänan, et otsustasite jagada oma tundeid ja mõtteid meie foorumis.
Teie kirjast on tajuda valu ja frustratsiooni. Abitus olukorras inimesed just nii end tunnevad. Need on n.ö. normaalsed tunded ebanormaalselt keerulises olukorras.
Praeguseks etapiks olete käinud mõned korrad perenõustaja juures ning vist lugenud ka meie foorumi vastavaid teemasid. Üldiselt on tõepoolest nii, et isegi tugeva professionaalse taustaga perenõustajad saavad aidata taasluua suhet vaid siis, kui paar on sellest huvitatud. Kui mõlemad osapooled on huvitatud. Terapeut loob keskkonna, kuid muudatused käitumises tuleb teha paaril endal. Kui üks osapooltest on n.ö. ühe jalaga suhtest juba väljas või muidu emotsionaalselt kättesamatu, siis võibki loota vaid imele.
Teie ei saa mitte kuidagi oma kaaslase suhtumist muuta. Ainus, mis teha saate, on muuta iseenda suhtumist või käitumist ja seda lotuses, et kui peresüsteemis nagu mistahes teises süsteemis, muutub üks väike osake, toob see kaasa muutuse kogu süsteemis kui tervikus. Seega, kui teie hakkate mingil kombel teisiti käituma, siis on teie kaaslase VALIK, kas samuti muutuda või mis suunas muutuda.
Eelkõige soovitan teil iga hinna eest tagasi saada oma rahu, sest pidevates muremõtetes olemine on tõenäoliselt käivtanud n.ö. võitle või põgene reaktsiooni teie kehas. Ehk siis pidevalt on aktiivne kuklasagar ja seljaaju piirkond ning kalkuleerivam ja kainet mõtlemist toetavad aju osad ei saa oma tööd korralikult teha. Nii ei ole teil lihtsalt võimalik näha ressursse muudatuste tegemiseks oma suhtes isegi siis, kui need eksisteerivad. Nii võib juhtuda, et te üritate ja üritate, kuid teete üha suurema jõuga neidsamu tegevusi ja mõtlete neidsamu mõtteid, millest siiani suurt abi pole olnud.
Eestis on lisaks klassikalisele perenõustamisele praegu üsna populaarsel kohal ka IMAGO suhteteraapia ja tunnetekeskne suhteteraapia (EFT). Paraku usun, et ka seal on vaja siiski mõlemipoolst motivatsiooni, et mingit edu saavutada.
