Tere. Elan traditsioonilises kärgperes - minul eelmisest kooselust 6a poiss, mehel 7a tütar. Oleme olnud koos 2a,6kuud. Kohe suhte alguses võttis mees hoiaku, et oleme nüüd päris-pere ja mõlemad võtavad lapsi võrdselt. Mina olin tulnud pikast suhtest, mees oli suhtes naisega kellega lapse sai vaid mõned kuud....talle tundus kõik loomulik ja võttis minu poja kohe väga omaks. Mina tema tütart paraku mitte. ja ei suuda võtta siiani. Mulle lükati kohe algusest peale kohustuseks tegeleda tema tütrega igal sammul - käia riidepoodides, kinos, paitada pead, panna magama, õppida koos, kallistada jne.... Mulle oli see algusest peale vastuvõetamatu sest milleks siis isa on? Miks ta ise ei või oma lapsega kõiki neid asju teha? Mina tulin siia suhtesse, et olla koos oma mehega, mitte tema tütrega! Niisiis, tegelesin rohkem oma pojaga, sest lapsed on meil 1 nädala ja siis 1 nädala oma teiste vanemate juures. Ning nüüdseks, varsti 3 aastat hiljem, tunnen tohutut tõrget-viha-kurjust .... iga kord kui lapsed saabuvad! Oma lapsega jah, kõik OK ja ma ei kujutaks ette, kui teda mu elus poleks! Saame pojaga kahekesti KÕIKE teha ja ma annan endast 100% kõik, et olla parim ema oma pojale. Kuid mehe tütar .... ma ei suuda temale seda sama pakkuda! Minujaoks on ta lihtsalt vastik :S ja loen päevi, kui ta meie juurde enam nii tihti ei tuleks ... ! Mehega olen sellest korduvalt rääkinud, et PALUN tegele ise oma lapsega rohkem ..... PALUN lase mul veeta aega minu lapsega rohkem...ja vahepeal teeme kõike koos ... aga see paraku ei sobi! Jätan pigem tegevused tegemata ja külaskäimised käimata .... kuid tema tütrega koos ma ei suuda kuhugile minna :S Ta suudab alati kuskil midagi täiesti kohatut ja solvavat öelda ja ma ei räägi siinkohal lapsesuust kus tulevadki vahel imelikud laused, vaid ma räägin kohatutest õpetustest mida isa on lapsele õpetanud (ala inimeste sildistamine kes on saamatu, kes jobu jne) Mina oma lapsele selliseid asju ei õpeta ....! Samuti ka tõsiasi, et mina saan oma lapse isaga briljantselt läbi ning arutame KÕIKI teemasid mis puudutavad poega, et tal oleks suurepärane olemine! Mees oma lapse emaga läbi ei saa ... pole kunagi saanudki! Niisiis - kuulen iga kord, kui oma lapse isaga telefonis vestlen, et MIKS ma sellist head hääletooni kasutan või miks ma pean niipalju suhtlema .... Kus on siis piirid? Kes ütleb KUI palju suhelda oma lapse isaga? Olen käinud nõustajate juures ja otsinud abi ... kuid siiani - elame koos ja püüame panna toimima asja mis on määratud hukule! Kuidas on lood kärgperedes tavaliselt? Kas harjumine tuleb kärgperes koheselt? Või kui juba alguses on keegi nii vastukarva (nagu mehe tütar keda mulle kaela riputatakse) siis enam see paremaks ei lähe? Meest armastan kohe väga ... kuid tema seljakott (tütar) on minujaoks vastuvõetamatu .... Tunnen ennast kohutava sadistina seepärast Kuid olen lihtsalt naine, kes tunneb neid samu (vihaseid) emotsioone siiamaani, nagu tundsin meie suhte alguses ... siiamaani vihastan ja tahaksin kodust ära joosta kui tema laps tuleb....
Olete mures, kuna kärgperes elamine on osutunud keerukaks ja teil on raske leppida mehe n-ö seljakotiga, kelleks on laps ja kelle eest peate hoolitsema.
Kärgpered on praegu väga levinud peremudel, ja üldisem reegel on see, et mida rohkem on soovi teineteist aktsepteerida, toetada ja mõista, seda kergem on valukohti ületada. Kärgperesse minnes ei saa ju mitte kuidagi silmi selle ees sulgeda, et partneril on laps/lapsed. See on sagedasti neis peredes kõige raskem, ja seda kirjeldate ka teie - te lõite suhte mehega, mitte mehe lapsega, aga kui mehel on laps, siis on ta vältimatu kaasaanne teie suhtes. Igaühel meist on õigus oma valikutele, ja kui kaaslase eelneva suhteajalooga ja sellega kaasnenuga/kaasnevaga on tõesti raske leppida, siis tuleks oma ellu valida teisi suhteid, inimesi, kelle suhteajalooga suudate leppida.
See on üks pool kärgpere temaatikast. Teine pool, millele ma teie kirja lugedes mõtlen, on kokkulepped ja tasakaal. Ehk on siiski võimalus olla selles suhtes ja nautida seda, kui kumbki pool saab selgelt välja öelda oma vajadused ning kohustusi saab tasakaalustada kummalegi sobivamalt.
Eelkõige soovitan teil seda problemaatikat koos elukaaslasega rahulikult ja põhjalikult arutada. Kumbki teist peaks saama rääkida, mida ta kooselult ootab, mis teeb muret ja mis rõõmu. Suhtes on alati kaks inimest, ja need kaks peaksid teineteisega kohanduma ja sobituma sel viisil, et kumbki saaks nautida lähisuhet ja ennast selles hästi tunda, kummalgi peaks olema õigus ja võimalus jääda iseendaks (oodata aktsepteerimist just sellisena, nagu ta on), seista enda vajaduste eest ja oodata, et teine tema vajadusi märkab, areneda isiksusena, omada isiklikku ruumi, saada toetust, mõistmist ja abi jpm.
Samal moel peaksite läbi rääkima kogu lastesse puutuva temaatika: alates sellest, millised võiksid olla üldisemad kehtivad kokkulepped, millised reeglid kodus valitsevad, milline on läbiv kasvatusstiil, kes teeb mida ja millal jne. Paremini tasakaalustatud suhteni on võimalik jõuda, kui suudate teineteise vajadusi mõista ning sõlmida paremaid kokkuleppeid. Tihti ei julge paarid olla teineteisega ausad ja avatud – kardetakse sellega suhet lõhkuda. Tegelikkuses on asi vastupidi – kõik rääkimata ja varjus olevad mõtted-probleemid-valud ohustavad suhet.
Usun ka, et raske on armastada kedagi n-ö tükikaupa: see tükk mulle meeldib, selle ma võtan, seda armastan, see tükk aga ei sobi, seda ma ei armasta. Kui meil on lapsed, siis on seda oma isiklikust identiteedist pea võimatu eraldada. See "sobimatu tükk" pingestab teie suhteid, seda ei saa eemaldada - tähendab: tuleb integreerida. Nii teie kui ka teie mehe lapsel on kindlasti turvaline kasvada ja areneda peres, kus mees ja naine teineteist armastavad, selle armastuse sisse peaks ju loomulikuna mahtuma ka ühisel koostööl ja kokkulepetel põhinev igakülgne hoolitsus laste eest. Kärgpere võib olla igati toimiv vaatamata keerukatele minevikusuhetele, ja oluline arengujärk on ju seegi, et mingil hetkel hakatakse rääkima meie lastest (mitte sinu ja minu omadest). Ehk on see ka teie kärgperes kunagi võimalik.
Kuid olen lihtsalt naine, kes tunneb neid samu (vihaseid) emotsioone siiamaani, nagu tundsin meie suhte alguses ... siiamaani vihastan ja tahaksin kodust ära joosta kui tema laps tuleb....