Olen oma mehega koos olnud 15 aastat, 12 sellest abielus. Meil on 13a tütar ja 9a poeg. Viimase poolteist aastat on mehel põhitöö välismaal ja selle aja jooksul oleme täiesti erinevas suunas läinud. Kui ta kord kvartalis koju tuleb, pole meil millestki rääkida, huvid on erinevad ja voodielu ka enam ei eksisteeri. Helistame maksimaalselt kord nädalas ja arvuti on mehe sõnul töö jaoks, mitte suhtlemiseks. Nüüd otsustasime kindlalt lahku minna. Muret teeb asi, et me pole kunagi oma musta pesu teiste ees pesnud – ka lapsed ei tea me probleemidest midagi. Selline äkiline lahkuminek üllatab kõiki lähedasi ja laste reaktsiooni ei suuda ma ettegi kujutada. Kuidas sellises olukorras meie otsust serveerida? Siiani kõigi meelest musterperekond ja nüüd lahutus.
Vahel tõesti leiame, et meie teed on läinud lähedase inimesega lahku. Kilde ei ole võimalik lihtsalt enam kokku liita ning tuleb teha raske otsus lahku minna, selleks et eraldi edasi minna. Te olete teinud selle raske otsuse ning tunnete muret, kuidas sellest lastele teatada.
Kindlasti on ka lapsed tähele pannud muutusi pereelus. Isa ei ole enam nii palju kodus, vanemad ei suhtle omavahel nii palju jne. Lapsed hoomavad selliseid asju isegi, siis kui neile seda mitte välja öelda.
Kui vanemad lahutavad, siis on emotsionaalsed pinged on sageli suured. Vahel on tunne, et mõistlik oleks pigem vaikida. Hirm teha lastele haiget. Teadmatus võib aga lastele teha rohkem haiget ja pinget kui tegelik olukord ise. Nad panevad tähele muutusi! Oluline, et lastel oleks võimalus toimuvast ja oma tunnetest rääkida. Sageli lapsed süüdistavad ennast vanemate lahkuminekus ning seetõttu on eriti oluline koos maha istuda ja tekkinud olukorda arutada. Hea oleks kui saaksite seda teha koos abikaasaga. Kui aga abikaasa ei soostu, siis tehke seda üksi, sest lastega peab tekkinud olukorrast kindlasti rääkima. Jutuajamisel (ja ka edaspidi) püüdke vältida süüdlase otsimist ja üksteise süüdistamist, see võib tekitada lastes tunde, et nad peavad pooli valima. Laps armastab mõlemaid ja vanemate üksteise süüdistamine võib lapsele väga rusuvalt mõjuda!
Rääkige kindlasti ka sellest, mis nüüd hakkab saama (kes kolib välja, kuidas ja millal see toimub jne). Proovige lapsi igakülgselt kaasata, muutub ju oluliselt ka nende edaspidine elukorraldus.
Probleemist rääkimine aitab probleemi lahendada. Püüdke ka ise leida tuge sel raskel ajal!
