Olen 22-aastane neiu. Olen oma noormehega poolteist aastat koos olnud ja meie suhe on nii mõndagi üle elanud. Üheks neist asjadest on see, et ta meie esialgse suhte (kestis seitse kuud, seejärel läksime paariks kuuks lahku ja uuesti kokku minemisest täitus hiljuti poolteist aastat) ajal oma endise "boonustega sõbrannaga" pidevalt sotsiaalmeedias vestles, teemadel, kui hea neil nende seksisuhte ajal ikka oli ja kuidas nad teineteist igatsevad. Noormehe jaoks olevat need vestlused lihtsalt lõõpimised olnud ja kuna need kuhugi ei viinud, ei tohiks ma seda väga südamesse võtta. Tol ajal hakkas ta neid vestlusi varjama, kui nägi, et need mind häirivad. Lõpuks tehti sellele lõpp peale, noormees ütles sõbrannale, et need vestlused kahjustavad meie suhet. Nüüd oleme pikalt koos olnud ja olen usalduse kuidagi tema vastu jälle üles ehitada suutnud. Ei ole tema sõbrannade peale armukade, ei kahtlusta teda asjatult, ei ole kontrolliv ega liialt ebakindel. Pole olnud mingeid suuri usaldusprobleeme ja armukadeduspuhanguid rohkemgi kui aasta jooksul olnud. Kuniks märkasin, et ta varjab taaskord minu eest kellegagi suhtlemist. Kui sattusin tema arvuti lähedale, klikkis ruttu ühe kindla vestlusakna kinni, teised jättis alles. Ma ei olnud aasta otsa kordagi häiritud sellest, et ta suhtleb ka vastassoost inimestega, aga nüüd tekkis minusse kahtlus, sest ta sulges alati vestluse ühe kindla neiuga. Teised, olgu mees- või naissoost sõpradega, jättis alles. Pärisin lõpuks aru, mis toimub. Vastuseks sain, et ta tundis, et peab üliettevaatlik olema, sest ma ju kindla peale kahtlustan teda petmises ja ta ei tahtnud tüli sellest, et ta naisterahvaga suhtleb. Vastasin, et ma pole ikka väga ammu teda milleski kahtlustanud, sest ta ei ole lihtsalt kedagi niimoodi minu eest peitnud. Ma ju tean, et ta suhtleb mõlemast soost inimesega ning ma ei pööra sellele tähelepanu, kuniks ta täiesti ootamatult kedagi lihtsalt varjama hakkab. Jutt jõudis sinnamaale, et ta ei tea, miks ta tundis, et peab seda türdukut varjama, kui tegelikult pole midagi varjata ega peita, nad on lihtsalt sõbrad jne. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mina olen sellise mõtlemisega, et kui midagi nii "lambist" varjama hakatakse, siis peab sel põhjus olema. Eriti, kui vähemalt aasta jooksul ei ole ma mitte mingisugust probleemi teinud sellest, et ta naistega vestleb ja sõbrustab.
Ma ei tea, mida teha. Ma ei oleks kunagi midagi kahtlustama hakanud, kui ta ei oleks neid vestluseid niimoodi varjama hakanud ja nüüd olen justkui mina süüdi selles. Ma tunnen, et mul oli õigus selles olukorras kahtlustav olla, sest viimane kord, kui ta niimoodi minu eest vestluskaaslasi varjas, oligi tegemist selle seksisõbraga ehk oli, mida varjata.
Ma ei tea, mida teha, kuidas edasi minna, kuidas teha selgeks, mis tegelikult toimus. Ütlesin noormehele, et tahan temaga õhtul tõsiselt rääkida, ta ei mõista, miks, seega tema arvates on kõik vist lahendatud ja selge.
Olete nõutu, kuidas oma elukaaslasele selgitada, mida tegelikult tunnete ja miks. Kirjast selgub võimalik häirituse allikas, - teie partner varjab ühte oma (fb?) sõbrannat, millist käitumist ei ole te varem täheldanud.
Teie noormees põhjendab oma käitumist sooviga teile mitte haiget teha, ning et te ei kahtlustaks teda petmises.
Tõdete, et peale esimest suhet/ja pausi peale seda olete aja jooksul meest tasapisi usaldama hakanud, kahjuks mitte aga täiesti... ning kahjuks kinnitab praegu toimunu teie kahtlusi.
Kas võib olla, et te ei ole päris kindel, kas teie partner on 100% teie suhtele pühendunud?Pühendumine on partnerite vabatahtlik otsus ja siiras soov olla koos ka tulevikus ja teineteisele meeldivaid elamusi valmistada. Kõige tugevamates ja õnnelikemates suhetes on mõlemad partnerid suhtele pühendunud. Pühendumine tähendab partnerisse ja suhtesse investeerimist ja loobumist teistest võimalustest (kuigi rohi võib aia taga rohelisem tunduda...) vaid seetõttu, et sina ise seda soovid. See on soov ja otsus suhet säilitada ja seda parandada, mõeldes mõlema heaolule.
Kuna soovite partneriga rääkida, on oluline, et seda tehes räägite minakeeles ja teist poolt süüdistamata. Kuidas seda teha, vaadake ka http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile vastuseid. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk ning anda mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes ning mida ootate ja vajate. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi. Püüdke üksteist hoolega kuulata. Selleks leppige kohe alguses kokku, et räägite kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetud, annab sõna teisele ja protsess kordub. Seda niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud ja saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Kui tunnete, et vajate abi väljastpoolt, võtke ühendust paari- või pereterapeudiga, kes aitab teil kujunenud olukorda vaadelda, analüüsida ja mõista. Infot spetsialistidest leiate: www.pereterapeudid.ee
