Tänan Teid vastamast aga kuna lastekaitse selle olukorraga juba kursis ja nende soovitus on kohus,siis ei saa ka muud teha.Lapse isa pole aga nõus kinnisavara suhtes muutusi tegema ja seda teemat enam arutada.Oleks vaja sellist erapooletut inimest ,kes olukorra lahendaks nii kuidas lapsele parem,mitte lapsevanematele.
Lapsele on kõige parem, kui tema isa ja ema kokku lepivad, kus on lapse kodu (kodu saab olla üks) ja kumb vanem jääb siis n-ö nädalavahetuse-vanemaks. Hea, kui tekib kindel rutiin, sest lapsele on tähtis, et elu oleks ettearvatav. Rutiin peaks olema igas päevas sarnane (sama kell üles ja magama ning lõunauni, kindlad söögi-, mängu-, õueajad, sarnased piiripaneku viisid jmt) ja hea oleks, et kumbki vanem hoiaks kinni samast rutiinist. Samal moel peaks olema vanematel kokku lepitud ka see, millal nad teevad vahetuse, kuidas-kus see toimub, mis lapsele öeldakse jne. Kui isa-ema on võimelised lapse turvalisuse, kasvu ja arengu nimel koostööd tegema, siis enamasti kõik ka hakkab kenasti toimima.
Vanemad peaksid teineteist kursis hoidma lapse elu olulisemate sündmustega. Kui vanemate omavaheline suhe on rahulik, on sel vanemal, kes parajasti lapsest eemal, normaalne helistada ja küsida, kuidas lapsel päev läks. Kui suhe nii rahumeelne ei ole, peaks olema kokkulepe selle kohta, millal kindlasti kontakti võtta, nt tähtpäevad, lapse haigus või trauma. Suuremate laste puhul, kes käivad koolis või lasteaias, on samuti vaja mitmeid kokkuleppeid ja sama infovälja. Reegel peaks olema, et vanemad suhtlevad teineteisega otse, mitte laste kaudu.
Mida väiksem laps, seda haavatavam ta on. Seetõttu on sellises emotsionaalselt raskes olukorras nagu isa-ema lahkukolimine lapsele reeglina on, vaja lapse kõrvale kannatlikku ja rahulikku vanemat, kes saab pärast lahutust hakkama nii enda tunnetega kui ka lapse omadega.
Kui lapse isa ja ema on omavahel tülis ja ei suuda koostööd teha, siis on mõistlik lapsesse puutuvad rutiinid panna paika lastekaitsetöötaja juuresolekul.
