Tere!
Mul on pikk ja keeruline mure. Nimelt mu elukaaslane kolis lahku oma eksnaisest võiks öelda, et päeva pealt. Tuli külla ja jäi.... Ise seejuures maha tehes oma eelmist suhet.
Nimelt oli mees olnud kasuisaks eelnevas peres ja kasvatanud last koos naisega. Suhteid kui selliseid sealt ei tulnud, kuna selgus, et naine ei saa rohkem lapsi. Mees aga soovis seda ülimalt. Kõik muud lahkhelid veel lisaks, mis päev-päevalt juurde tulid...
Ühel päeval sai mehel villand, laps juba suur ja suhted sassis. Nii siis oli avali otsimas uut algust... nii me leidsime ühel reede õhtul teineteist. Mina lastega kodus, ootasin teda justkui külla... õhtu edenes ja ta jäi meile öseks. Ei midagi enamat. Samuti teine päev. Veetsime ühiselt aega ja ei midagi enamat, oli minul aega ja ka temal... Kolmandaks ööks jäädes tunnistasime mõlemad, et võiksime proovida. Olin ju olnud eelnevalt üksi kahe lapsega juba aastaid ja valmis uuesti alustama. Jah see võis olla ootamatu ja kindlasti ka oli.
Meie vahel kõik sujus. Kuid eksnaine ei suutnud selle olukorraga leppida. Mingi aja ta oli täiesti blokeerunud. Ei helistanud, ega vastanud ka mehele. Ei andnud talle tema riideid isegi. Mees nägi kurja vaeva, et saada oma ekskoju sisse, kus oli olnud pea 10 aastat. Nüüd aga oli tema sõnutsi lõpp.
Naine oli üli vastu sellele. Mingi aja möödudes, avanes ja andis talle kätte enamus asju.
Oli vaikne. Kuid mingi hetk hakkas naine suskima ja paluma armu ja abi. Oli ise meeletult äpu. Ei suutnud ise midagi teha ja tihtilugu mees jooksiski sinna, andmaks abi. Naine teadis, mis on mehe nõrgad küljed ja aina kasutas omi trumpe.
Meil oli kõik ilus ja kena, ma kannatasin ja vaatasin pealt. Olin andnud mehele peale pikki kuid lootust, et me kasvatame üles oma pere. Meil olid abielu plaanid, ta soovis võtta isegi minu lapsed oma nimele... Me rajasime oma pere ja planeerisime lapse. Nii ka läks. ma olen rase.
Mis aga juhtus, oli see, et mees kahestus. Hakkas leidma põhjuseid, et miks minna taas ja taas oma eksi juurde. Eelnevalt toda meeletult maha tehes ja öeldes, et sinna ta ei naase kunagi, sest see elu ei vii kusagile.
Naise isa suri, mõistsin olukorda. Ta läks sinna taas appi. Ka see on ok. Jäi sinna öödeks, seda ma enam ei mõistnud. Jah ma suskisin ja palusin selgitust, vahest ka käitusin kohatult, kuida ma ei saanud ju aru, mis toimus!?!...
Kuniks ühel päeval mees tuli meie koju ja väitis, et ma olen teinud haiget ta eksile ja põhjustanud piine. Mina olen kõiges süüdi. Armastus oli justkui kadunud. Olime lastega hämmingus. Meie "issi" oli lahkumas.
Kindlasi oli mõnilgal määral süüdi mu laste oma isa, kes aina suskis lapsi ja see ei meeldinud meie uuele isale. Püüdsin leida lahendusi ja teha kõik selle nimel, et meil oleks terve suhe... Samas suskis ka alatasa mehe ekselukaaslane ikka kja jälle...
Täna on olukord, kus meie pere on lagunenud. Andsin mehele ta igapäevased asjad ja ta lahkus. Paraku oma ekselukaaslase juurde. Vaatamata oma eelnevale jutule, et ei iial... Samuti on tal võimalus, kuhu minna... Aga läks paraku ikka SINNA... mina seda ei mõista ja olen seda ka talle öelnud. Vastust pole saanud. Ühel päeval räägib, et aitab meid jätkuvalt, olen ju rase. Teisel hetkel väidab, et vajab aega. Kolmandal hetkel on blokeerunud ja ei anna aru, mida teeb, on ju SEAL!? Miks ma küsin? Kuidas edasi minna??
Andsin talle mõista, et kasvatan ka kolmanda lapse ise üles, kui vaja. Samas on mul meeletud tunded ja olen valmis ootama, kuna mees jõuab oma arusaamadeni. Ma tahan päästa suhet. Tema ju tahtis OMA last, täna paraku ma enam ei saa aru, mis toimub?!?? Kui andunud ta oli minule, kui suur oli armastus ja nüüd siis nii... Nagu uus inimene... Kui kaua ma ootan ja kannatan teadmatuses või mis on veel võimalik?????
Mehe lahkumine oma eksnaise juurde oli teile suur pettumus. Olete suures segaduses, kuidas ta nii sai teha – kas ta polnud siis siiras, kui väitis, ei ta seda iial ei teeks ja kas teie armastus ja ühine laps polegi talle piisavalt oluline, et end teiega siduda? Otsite seletusi ja ükski loogika ei aita. Pole, kes vastaks. On vaid teie valusad tunded, armastus ja hüljatus.
Nii nagu teie ei mõista, kuidas mees sai nii käituda, ei hakka ka siin oletama. Kui üldse saab keegi vastuseid anda, siis mees ise. Kuid oletan, et ka tema on segaduses, võib-olla polnud ta teadlik, mida eelmine suhe talle tähendas ja seda, kuivõrd ta tegelikult eksnaisega seotud oli. Kuigi ta oli väga kriitiline, ei tähenda see ju sugugi ükskõiksust. Mida kirglikumalt elatakse üle lahkumisvalu, seda selgem on, et teine läheb vägagi korda ja teema on endiselt õhus, ei ole lõpetatud. Teie suhe sai kahjuks alguse teie jaoks mitte just parimal ajal. Ta vajas teid, et tulla toime oma eelmise suhte lahendamata probleemide ja kaasneva valuga. Teie lihtsalt sattusite olema hea maandaja, mis kahtlemata ühendab, kuid pinge lahtumisel võib ka side nõrgeneda, kui pole piisav see, mis teid veel ühendab. Seda ei saa muidugi väita, et teil seda polnud, kuid sageli on nii, et ühe suhte probleeme lahendada teise suhtega tähendab alati riski alles tärkava suhte jaoks.
Tundub nii, et lahkumine eelmisest suhtest oli mehe jaoks liialt ennatlik, polnud piisavalt läbi mõeldud, miks seda teeb, pigem äkiline emotsionaalne reageering. Kui mõlemad rahunesid, siis said uuesti läheneda, olgu siis abi küsimise ettekäändel või muul põhjusel. Võimalik, et suhted olid keerulised ja põgenemine näis parim viis probleemidega toime tulla. See võiks olla teile tõsiseks mõtteaineks, kui näib, et mees ei lahenda probleeme ära, pigem väldib selgitusi ja lahtirääkimisi.
Võib ju mõista, et mehe jaoks ongi keeruline tulla toime pingeliseks muutunud suhetega. Usun, et ta oligi siiras, kui väitis, et mingil juhul ei läheks ta tagasi ja selleski, et soovis teiega kokku jääda ja ühist last saada. Samuti võis olla tõesti keeruline tal ka teiega suhe, sest pidi samal ajal võistlema teie eksiga ja isarolliga. Kuid see pole siiski õigustus, et jätta teid teadmatusse ja üksi rasedana.
Kuid nagu kirjutate, olid teie tunded siirad, samuti on mees näidanud end hoolivana, ta on abivalmis ja tema heatahtlikkust on kerge ära kasutada. Loodetavasti ei hakka teie tema abistaja-päästja rolliga manipuleerima. Küll aga saate väljendada seda, mis teile haiget teeb, millega nõustute ja millega mitte. Samuti oleks tulevikuks hea, kui klaariksite ka suhteid oma eksiga, et mitte korrata juba kogetuid mustreid.
Raske on teile anda juhtnööre, mida peaksite tegema. Teie ju oleksite valmis ka selleks, et suhet jätkata, kui mees peaks seda tahtma. Ega teil muud võimalust polegi, kui lähtuda oma valmidusest ja tunnetest. Ei saa ju keegi hinnata teie tundeid õigustatuks või mitte ja on ju üsna loomulik, et sooviksite koos ühist last kasvatada. Kui kaua peaksite ootama? Just nii kaua, kui teie olete valmis temaga suhteks. Kui aga leiate, e mees on teile sedavõrd haiget teinud oma pendeldamisega, et teil pole tema suhtes kindlustunnet ja usaldust, siis ei saa ju väita, et peate kõigega nõustuma. Kahjuks ei ole mingit kindlat valemit pole sellisteks puhkudeks.
Kui kaua ma ootan ja kannatan teadmatuses või mis on veel võimalik?????