Tere,
Olen oma elukaaslasega suhtes olnud 7,5 aastat. Kuigi meil on olnud väga vähe rahulikku ja õnnelikku aega, oleme koos püsinud. Olen korduvalt ära läinud aga mehe anumise peale ikka tagasi tulnud. Meil on ka 4,5 aastane tütar.
Viimased aastad on minu jaoks olnud äärmislt rasked, maadlen ärevuse, depressiooni ja paanikahoogudega. Võtan juba pea 2 aastat antidepressante.
Kirjutan just nüüd, sest nädal aega tagasi avastasin, et olen rase. Tahan väga teist last, aga mitte sellisesse suhtesse. Kardan meeletult aborti ja ei suuda mõeldagi, et peaksin kellegi ära tapma, aga täpselt sama palju kardan seda, et jätan ka teise lapse ilma ilusast ja terviklikust perest, sest ilmselt on see paratamatu, et millalgi lähme lahku. Äkki peaksingi aborti tegema ja see hirmus lõplik kogemus oleks lõpuks ka meie õnnetu suhte lõpp???
Mu elukaaslane on üldislt hea mees, hea isa ja töökas ja asjalik inimene. Kahjuks ei oska me üldse tülitseda ja omavahel rääkida. Iga riiu peale (vahepeal ka niisama heast peast) astub uksest välja ja on 2-3 päeva kadunud. Tagasi tulles magab terve päeva maha ja siis soome tagasi. Tegelikult olen sellega juba isegi harjunud, alguses nutsin ja närvitsesin, aga nüüd võtan asja külma närviga. Tunnen, et minupoolne armastus on otsa saanud. Ei suuda tema poole vaadatagi.
Mul võtab alati mitu päeva aega, et temaga jälle ilusti rääkida ja talle naeratada, siis on veidi aega kõik ok ja siis ta läheb jälle. Oleme proovinud paarinõustamist aga tema ei näe sellel mõtet ja oleme alati pooleli jätnud.
Olen juba terve nädal magamata. Pean ennast lolliks, et sellisesse olukorda olen ennast pannud.
Loen artikleid armastusest ja suhetest, võrdlen meid teiste paaridega. Nii vähe on tõeliselt ilusaid suhteid ja armastust. Kas peangi siis sellise suhtega leppima, et armastust ega usaldust pole, sest meil on ilus kodu, laps, raha ja töökus. Ja iseenesest on ta ju hea inimene
Artiklitest loen, et tõeline armastus on vaid siis kui elatakse teineteise jaoks, samas see tundub nii utoopiline. Kas armastus üldse on võimalik? Kas see tuleb tagasi kui pingutan?
Ma ei tea mida teha. Ajan ennast mõtlemisega juba hulluks.
Teie suhe pole olnud teie jaoks just õnnetoov. Lisaks depressiivsusele ja ärevusele on teil nüüd lisastress, sest tuleb teha kaalukaid otsuseid, kuid teil pole endal ei selgust ega kindlustunnet, millest lähtuda ja mida otsused pikas perspektiivis kaasa tooksid. Näib nagu oleks ühel kaalukeelel teie vajadused ja rahulolu ning teisel pool lapsed, mees, st ühine pere. Aga tähtsad on ju mõlemad.
On tõesti neid, kes lepivad suhtega ka siis, kui see püsib koos vaid kohusetundest või hirmust muutuse ees, sageli laste pärast või siis materiaalsetel kaalutlustel. Selge on see, et lahutada ja suhteid lõpetada on igal juhul raske otsus, minna vastu ebakindlusele ja teadmatusele ongi ohtlik ja ebamõistlik. Mille järgi keegi otsustab, kas jääda või minna, võib olla vägagi erinev. Ühele piisav mõnest tülist või erimeelsusest, teine kannatab terve elu isegi, taludes isegi vägivaldsust, kuid jääb ikka suhtesse. Sama ka väärtustega, mõnele on kõige olulisem iga hinna eest säilitada pere, eriti kui on lapsed, sest pere ise on omaette väärtus, teised lähtuvad tunnetest – kui need jahtuvad, pole mõtet kooselul, kolmandad võivad seada esiplaanile sarnase mõttemaailma või sõprussuhte ja ei looda kirele ega romantikale, mõned pered toimivad kui vastastikku teenuste vahetajad või äriprojektid jne.
Ilmselt ongi raske orienteeruda teiste lugudes, neis on palju erinevusi, kuid samas kindlasti ka üldistatavaid kogemusi. Näib nii, et ära rikkuda saab suhet väga erineval moel, kuid headel toimivatel suhetel on ilmselt rohkem sarnaseid jooni. Seetõttu ehk pole teiegi saanud mittetoimvate suhete kogemustest enda jaoks vastust ega teiste suhete järgi selguse loomisest iseendas.
Kuid jah, miks ka mitte lugeda, arutleda koos spetsialistiga (ka üksi võite mitte, kui mees ei ole nõus) või lähedastega, keda usaldate nii võite leida iseendas selgusele, mis on see, millega lepite, millega mitte, mis on teie jaoks kooselu tähendus ja ootused suhtele. Mis on need asjad, mida saate teie muuta ja mida mitte.
Vahel piisab suhtes muutuse tegemiseks ka sellest, kui teie püüate omalt poolt midagi teisiti teha. Sageli ongi nii, et üks võtab rohkem vastutust, mis aga võimaldab teisel mugavamat äraolemist. Kuid loota, et mees muutuks või suhe iseenesest muutuks õnnelikumaks, ei tundu olevat realistlik.
Küsite, kas saaks tuua suhtesse tagasi armastust? Võimalik. Kuid, mida selleks teha, on paljudele võtmeküsimus, kuid juhtnööre anda keeruline. Aga ehk aitab teid, kui mõtlete aega tagasi, kui teie vahel oli armastus ja arutada selle üle, mis siis teisiti oli ja mida saaksite nüüd selle ülesleidmiseks koos teha. Kui püüda probleemide asemel, mis teid ikka ja jälle tülli ajavad, rääkida vahel sellest, mis on hästi ja mis on teid varem sidunud ja millest oleks kahju loobuda. Kui panustada positiivsele teadlikult, siis toob see ka rahulolu ja rõõmu juurde ning rahulolematusel on vähem kohta teie suhetes. Kui toredaid asju on piisavalt, siis on kergem lahendada ka probleemseid teemasid. Arvestade teie elukorraldust on kindlasti üks riski koht teie suhtes juba seetõttu, et mees on Soomes tööl, st igapäevaselt eemal, teie peal on peamine vastutus lapsega seoses, kuid toetuseks ja läheduse pakkumiseks on mees liialt palju ära. Tema aga tunnetab oma panustamist nii, et on kaugel ära, perest eemal, kuid see kõik on pere heaolu nimel. Nii võib kergesti tulla etteheiteid, teise panuse mittemõistmist. Siduvaks jäävadki vaid kohustused, rõõmu ja ühisosa tunnetust, teineteise jaoks olemist on raske pakkuda kui üks käib kodus nagu visiidil. Õnnetud aga on seeläbi kõik.
Kui teie suhe on ohus kindlal viisil tülitsemiste pärast, siis seda on võimalik muuta, st õppida konstruktiivselt tülitsema. Näiteks on olemas selliseid paarisuhte kursusi (PREP-koolitus), kus õpetatakse teineteist kuulama ja selget väljendusoskust, vältima suhtlemistõkkeid ja leidma lahendusi olukordadele nii, et mõlema vajadused saaksid arvestatud (vt ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK; nt aktiivne kuulamine, mina-sõnumid, kehtestamine).
Teie kirjast saan aru, et suhte teema mehega on praegu eriliselt kerkinud üles just seoses rasedusega. Teise lapse sünd peaks ju rõõmustama, kuid teie jaoks tähendab see suuremat seotust mehega. See aga on hetkel hirmutav. Kui vähegi võimalik, siis püüdke praegu panustada sellele, et leida viise mehega ühist keelt leida, muuta senist suhtlemismustrit ja esialgu mitte otsustada abordi või sünnituse üle. Seda enam, et teil ju on niikuinii ühine laps, olete koos tema jaoks vanemad ja häid suhteid on igal juhul parim, millele panustada, mida te ka kooselu kohta ei otsustaks.
Lõpetuseks soovitan lugemiseks üht raamatut, milles on ka konkreetseid harjutusi, kuidas omavahel olulisel teemadel rääkida ja suhtesse lähedust tuua: H.Hendrix „Teekond soovitud armastuseni“.