Oleme elukaaslasega lahkumineku äärel. Juba viimase 6 kuud on midagi korrast ära (võib-olla ka kauem, ei oska seda algusaega nii täpselt määratledagi).
Tema käitumine vihjab sellele, et tal juba on keegi teine (käib kuskil nii et algul ütleb ühte, pärast teist; õhtuti peab telefonis kellegagi väga tihedat kirjavahetust ja kui küsin, kellega, siis hämab, et erinevate inimestega jne.), me omavahel vaevalt et suhtleme - vahetame u. hädavajalikke fraase, et mida õhtul süüa teha või poest vaja tuua.
Olen püüdnud temaga rääkida, kuid tulutult. Ta ei räägi midagi. Palub ennast rahule jätta ja mul maha rahuneda. Aga kuidas ma saan maha rahuneda kui mu süda ütleb, et midagi on väga korrast ära.
Meil on ka 8a tütar, kes hoolib oma isast väga ja tema kõige suurem hirm ongi, et emme ja issi lahku lähevad (hiljuti juhtus sama tema sõbranna vanematega). Kõige vähem ma tahan et meie laps kannataks, aga ainult lapse pärast koos elada ka ei saa ju... midagi peaks veel olema.
Minul on tunded mehe vastu alles, lihtsalt hetkel kuskil nagu "on hold" seisundis, sest tema poolt vastu saan ainult külmuse ja jäise oleku. Samas niimoodi - elu vaikuses ja tuimalt ma ka jätkata ei suuda. Jaks on otsas. Tahaks soojust koju ja ärgata hommikuti kellegi kaisus, mitte üks ühel, teine teisel voodi serval.
Mida ma peaksin tegema, et mees mind kuulda võtaks ja minuga räägiks asjadest, mis mind muretsema panevad - ehk meievahelistest suhetest. Kuidas jõuda inimeseni, kes ei taha minuga rääkida, vaid hoiab kõik endasse.
Tunnete, et teie kaheksa aastat kestnud kooselu on ohus. Näete mehe käitumises ohumärke, samuti on teie suhtest kadunud lähedustunne ja intiimsus.
Kirjutate, et olete mures ja rahulolematu, kuid teie katsed kujunenud olukorda mehega arutada ei kanna vilja. Kindlasti ongi teil keeruline vestelda mehega, kes on endassetõmbunud ning võimalik, et ka ise segaduses.
Võite mõelda, kuidas olete oma muret partneriga jaganud. Kuidas rääkida nii, et teine ei tunneks, et teda süüdistatakse või rünnatakse? Abiks keeruliste vestluste läbiviimisel on aus ja avatud, kuid hinnagutevaba suhtlemisviis.
Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile soovitud vastuseid. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk ning anda mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Vahel tuleb kasuks, kui sellise tundliku teema käsitlemiseks minna kokkuleppeliselt hoopis kodusest keskkonnast välja, näiteks kohvikusse. Võõras keskkonnas hoitakse end enam tagasi ja tunded ei kee nii üle.
Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes ning mida ootate ja vajate. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi. Püüdke üksteist hoolega kuulata.
Selleks leppige kohe alguses kokku, et räägite kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetd, annab sõna teisele ja protsess kordub. Seda niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud ja saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Juhul kui südamest-südamesse vestlus ei õnnestu, või pelgate seda läbi viia, soovitaksin teil pöörduda paari- või pereterapeudi vastuvõtule. Alustuseks kasvõi üksi, kui mees ei ilmuta valmisolekut. Andke talle aga selge minasõnumiga teada, et teie soovite olukorrast paremini aru saada, suhet taas tööle saada, ning selleks vajate tema abi, koostööd.
Infot terapeutide kohta leiate: www.pereterapeudid.ee
