Murekiri selline ,et peale lapse sündi ei oska enam elust mingit rõõmu tunda nagu iga naine seda tundma peaks.Sellest rasedusest,sünnitusest on jäänud kõige halvemad mälestused elus ja see laps on nagu keegi võõras minu jaoks.Aega tagasi keerata pole enam võimalik ja ei tea ,kui kaua kannatada suudaks.Ei ole aidanud ei psühholoogi ega teiste terapeutide abinõud , nõustamised.Mis edasine võimalik valik?
Elu nautimise võime ja oskus on elus olulised, ja ikka on elus ka neid aegu, mil tundub, et raske on millestki rõõmu tunda. Kui inimene aga juba pikemat aega üldse millegi üle rõõmustada ei oska ega taha, siis on oht kukkuda masendusse. Depressioon on raske haigus ning seda on vaja tõsiselt ravida. Ent nagu kõigi haigustega - haiguse ravimise teeb eelkõige võimalikuks inimese tahe terveneda.
Teil on ilmselt mingi tõsine põhjus, et te terveneda ei soovi. Tunnete, et te pole abi saanud ka spetsialistidelt, kelle poole olete pöördunud. Tõsi on ju ka see, et mitte keegi ei saagi teile öelda, mida te tegema peaksite või mis aitaks. Oma valikuid saate teha ise - see on teie elu. Abi võib olla kellestki, kes kuulab ja tõeliselt mõistab, aidates sellega kaasa, et teie iseend mõista saaksite.
Nii et edasised võimalikud valikud on suures piires ikka teie enda teha. (On ka võimalus, et langete aina sügavamasse depressiooni, muutute selle kaudu ohtlikuks nii iseendale kui ka oma lapsele, ja siis teevad valikuid teie eest juba teised, on vaja olla haiglas ja saada ravi. Loomulikult võite ka ise psühhiaatriahaigla vastuvõttu pöörduda - see on haigla nagu iga teine.)
Kirja põhjal siiski tundub, et pigem soovite ise ennast aidata, kuid pole leidnud kedagi, kes teid selles protsessis toetaks. Ehk võib üks põhjusi olla see, et pole saanud piisavalt head kontakti ega mõistmist nende asjatundjatega, kelle poole olete pöördunud? Psühholoogi/terapeuti valides on väga oluline, et leiaksite kellegi, keda tõeliselt usaldada saaksite - ma ei oska arvata, kas on jõudu sellega tegeleda, et proovida veel minna ühe või teise spetsialisti jutule, kuni leiate enda jaoks sobiva inimese.
Kirjelduse põhjal tundub mulle, et üksinda on teil sellest olukorrast siiski raske välja tulla. Kas teie ümber on teisi inimesi, kellega kasvõi rääkida: lapse isa, oma vanemad, õed-vennad, sõbranna? Tundub, et lapse sünniga seoses olete läbi elanud midagi traumaatilist - need asjad vajaksid selgendamast. Sünnitusjärgsel depressioonil on palju erinevaid põhjusi. Kindlasti ei tohiks te end üksinda jätta, kasvõi juba abikäe vajalikkuse tõttu väikese lapse kasvatamisel-hooldamisel, aga eelkõige oma vaimse seisundi tõttu. Mis võiks olla see aspekt elus, mis aitaks toime tulla kaotusega, mille ilmselt olete läbi elanud ning tasapisi tagasi tuua mõtte, et elu on elamisväärne ja isegi tore? Kui see mõte on ajutiselt ära kadunud, siis seda on ikka mõistlik otsida teiste inimeste toel, olgu nad siis lihtsalt sõbrad või/ja spetsialistid vaimse tervise alal.
