Oleme küll alles lühikest aega abielus, kuid kogu meie kooselu vältel (3 aastat) on mind häirinud see, et ma ei saa oma mehelt piisavalt emotsionaalset tuge. Minu jaoks on loomulik, et kooselus ja eriti abielus jagatakse partneriga oma elu, seda nii heas kui halvas. See tähendab minu jaoks ka partnerile oma igapäevastest muredest ja rõõmudest vabalt rääkimist. Kahjuks on nii, et pea iga kord kui ma mõnest oma probleemist räägin, hakkab mu mees jagama õpetussõnu, milline ma olen, mida ma valesti teen, mida ma peaksin teisiti tegema, mis oskusi juurde õppima, ning kogu jutt keerleb üldjoontes selle ümber, kuidas kogu olukord on minu enda süü. Sama või sarnase probleemi uuesti ülesvõtmine ärritab teda. Kahjuks pole see vähimalgi määral mulle abiks, et ennast paremini tunda, pigem vastupidi. Olen hakanud valima, mida rääkida ja mida mitte, kuid nii rääkimine kui oma murede endale hoidmine tundub antud juhul ühtviisi halb valik.
Olen sellest mehega ka korduvalt rääkinud, et ma ei oota temalt minu probleemide lahendamist, vaid lihtsalt ärakuulamist ja natuke lohutamist. Ta ütleb, et ta ei oska seda. Ja tõesti ei oskagi, sest sama valem kordub üha uuesti. Nii palju olen nüüdseks siiski aru saanud, et ta ei tee seda hoolimatusest, vaid pigem vastupidi, minuga juhtunu läheb talle väga korda ja tekitab temas frustratsiooni, kui tema võimuses ei ole olukorda lahendada. Enda muredest ta samuti väga ei räägi, näiteks arvab ta, et töömured lahendatakse töö juures ja neid koju ei tooda.
Mõistan, et paljude siin foorumis jagatud probleemidega võrreldes võib see olla täiesti tühine asi, kuid minu jaoks on vastastikune emotsionaalne toetus üldse üks põhilisi vajadusi kooselus ning kui see vajadus on suures osas rahuldamata, siis see tekitab pikemas perspektiivis küsimuse, et milleks üldse?
Ausalt öeldes ma ei tea, mida teha. Kas üritada mehele veelkord (ja veelkord) oma seisukohta selgitada või leida väljund väljaspoolt (nt mõne sõbranna näol, kuid neilgi ju omad elud, mehed-lapsed)?
Saan aru kui oluline teile on, et saaks mehega rääkida, jagada enda jaoks olulisi asju, eriti aga neid, mis emotsionaalselt olulised. Usun samuti, et see on üks olulisi asju suhte toimimiseks – kogeda mõistmist, tunda lähedust seeläbi, et võin oma mõtteid ja vajadusi teisega jagada, oma üleelamisi kurta, kartmata maha tegemist või süüdistamist. Nagu olete kogenud, ei vaja te sugugi ka õpetussõnu ega lahendusi, pigem toetust olla selline nagu olete.
Tundub koguni, et mingil määral oletegi juba omaks võtnud, et vajada mõistmist, saada partneriga jagada oma elamusi, rõõme ja muresid pole vajalik, et teie mure on tühine, ootused suhetele on ebarealistlikud.
Teie kirjast loen välja, et asi pole mitte selles, et mees ei hooliks, pigem reageerib nii nagu tema on õigeks pidanud ja omaks võtnud – see tähendab pakkuda lahendusi, näidata kätte eksimused, jagada õpetussõnu, saada kiiresti teemaga ühele poole. Ta võtabki end vastutavana ja võib tunda lisapinget kui ei suuda probleemi seletada ja lahendada, kui asjad ei ole kontrollitavad. Kurtmised ja emotsioonid, seda enam kui kellegi teised omad – need võivadki olla liialt frustreerivad, nendele pole kindlat valemit, mis nendega peale hakata, kuidas nende olla.
See on suurepärane, et olete püüdnud seda mehega rääkida ja ta on väljendanud, et teiega toimuv läheb talle korda ja kuidas end tunneb, kui ei suuda olukorda lahendada. Kõige olulisem ju ongi, et ta hoolib ja püüab ja olete talle oluline. Edasi on veel üks hea teadmine. Nimelt, seda oskust ja võimet, kuidas väljendada mõistmist ilma õpetamata ja süüdistamata, saab arendada. Kirjutate, et mees ju tahakski, kuid ei tea, kuidas. Tal endalgi ei pruugi olla head kogemust ja on võtnud omaks selle, et muredest polegi vaja rääkida, need tuleb ise ära lahendada.
Kui seletamine, mida vajate, pole seni aidanud, siis võib ju proovida nii, et te ei ürita teda ennast muuta ega ka tema arusaamu hukka mõista, kuid tunnustate tema hoolivust ja püüdlusi teid aidata. Olge tänulik, et ta end on avanud ja tunnistanud, et tahaks aga ei oska seda pakkuda, mida te vajate. Kui nüüd veel konkreetsemaks minna, siis seda kõike väljendage mina-keeles (mida vajate, ootate, mis teile meeldib tema juures ja mida väärtuste suhtes jne). Julgustage meest veel rääkima sellest, kuidas tema jaoks asjad näivad, kuidas ta end frustreerituna tunneb, kui ei saa asju ära lahendada, kui teie olete mures või rahulolematu. Selle teema juures olge aktiivne kuulaja ja sõnastage, peegeldage kõike seda, mida kuulete ilma igasuguse hinnanguta ja etteheidetena (vt ka suhtlemisoskuste KKK – aktiivne kuulamine). See on äärmiselt tähtis, et mees kogeks, kuidas see mõjub, kui teine siiralt huvitub ja aktsepteerib teda sellisena nagu ta on. Kui ta on seda piisavalt tunnetanud ja teadvustanud, saab ta ka rohkem kontakti oma tunnetega ja seeläbi mõista ka teie tundeid. Kui see on teid omavahel lähendanud ja temal võimaldanud end tunda mõistetuna, jagada oma muresid ja rõõme, siis see loobki eelduse, et pakub seda ka teilegi.
Isegi kui seda oletegi juba proovinud ja pole praegu piisavalt optimistlik, siis uskuge, et pole paremat viisi luua emotsionaalset kontakti ja lähedust, kui seda ise pakkuda, võimaldada teisele turvalist kogemust – see ongi teie võimalus. Mida vajab, omaks võtab ja tunneb mees, see pole teie kontrollitav. Küll aga on olukordi, mille muutmiseks piisab ühe osapoole algatusest ja siiralt heast tahtest.
