Tere!
Olen minevikus ühe mehe osas väga halva valiku teinud ning pean veel praegugi, kui oleme juba mitu aastat lahus olnud, selle pärast kannatama ning tema terrorit taluma. Enamasti suudan seda kõike külmalt võtta, kuid vahel murdun ning puhken nutma ning samal ajal unistama, et kui saaks vaid kuidagi nii, et ma ei pea enam eksiga suhtlema. Aga pean.
Olen enamasti murdumise hetkel ikka pöördunud oma elukaaslase poole. Üheltpoolt saan aru, et ka tema jaoks võib see teema keeruline olla kuna jutt käib ju siiski mu endisest mehest. Samas leian, et tema peaks ju ikkagi olema see, kes minust hoolib ja mulle just nendel kõige raskematel hetkedel abiks ja toeks on. Kui aga endast välja lähen, siis võib-olla ei kuula ma alati oma meest nii palju kui peaks, ütlen ehk midagi mõtlematut või halba kuigi täiesti kogemata, vahel lähen siis juba närvi ka oma enda mehe peale kuna paneb ahastama, et ma nii raskel hetkel tuge ei saa vaid pean siis juba kuulama hoopis tema solvumisi.
Mida teha? Ma tahaks ju kuulata oma nii raskel hetkel teda ja mõista teda aga ei ole üldse kindel kas suudan kõigega arvestada ja kõike kuulata ning kõigest õigesti aru saada, kui parasjagu olen endast väljas. Ma ise arvan, et ta võiks natuke alla neelata sellel hetkel ja mulle siiski toeks olla. Kui talle miskit haiget teeb, siis peaks sellest ehk rääkima aga hiljem - siis kui olen rahunenud - mitte, et mina olen veel täiesti pisarates ja tema samal ajal kas ei räägi minuga või ütleb mulle hoopis midagi halvasti.
Kas olen siis tõesti isekas inimene, kui soovin, et hetkel, kui ma pisarates olen, mind lohutataks ja ei solvutaks koheselt isegi, kui ma midagi natuke valesti ütlen?
Lisaks kas peaks mu elukaaslane mind kaitsma eksmehe eest? Kaitsmise all pean silmas siis seda, et ta takistaks eksmeest (räägiks temaga), kui too järjekordselt mind sõimab ja mustab. Või on parem kui nemad omavahel üldse ei suhtle?
Te olete pidanud palju kannatama oma eksmehe terroriseeriva käitumise pärast. Eriti keeruliseks on aga olukord seetõttu, et te ei saa temaga suhtlemist vältida. Teadmata asjaolusid ei ole õigustatud ilmselt selle kohta ükski soovitus. Ometi tekib mõte, et kui temaga kokkupuude on tõesti vältimatu, nagu kirjas mainite, siis tahaksin loota, et on siiski mingi võimalus, et temaga suhtlemine ei peaks olema teid alandav, hirmutav, terroriseeriv. Kas olete kindel, et pole mingit võimalust sellist kohtlemist peatada? Keegi ei peaks ju taluma terrorit, ärakasutamist, alandamist, ähvardusi, vaimset ega füüsilist agressiooni ega ähvardusi. Või milles iganes see terroriseerimine väljendub. Vajadusel oleks ehk koguni vaja kaitset seaduslikult. Aga mitte see ei olnud praegu teie pöördumise põhjus.
Teie oma kirjas küsite praegu seda, kas olete isekas, kui soovite enda jaoks rasketel hetkedel tuge ja lohutust. Ma olen peaaegu päris kindel, et te oma südames teate vastust. Eeldada oma lähedastelt toetust, lohutust, mõistmist – see on ju väga loomulik. Asi pole ju ka selles, kas alati peab selleks olema kõik õigesti, perfektne, loogiline jne. Lihtsalt üldinimlikult saada ärakuulatud, olla mures teise jaoks olemas, aidata koos mõelda, kuidas keerulisi olukordi lahendada jne. selleks ju ongi sõbrad, pereliikmed, elukaaslased. Vahel on selleks aga ka lihtsalt ümbritsevad heatahtlikud ja hoolivad inimesed. Seda enam on arusaadav, et ootate oma mehelt, et ta toetaks teid, kuid teil on raske. Nagu öeldud, selleks ei pea keegi olema eksimatu, et saada teiselt toetust. Asi pole ju selles, kas tegite mõnd asja õigesti või valesti, ega ka selles, millised iseloomuomadused teil on. Toetus ei tähenda ju kõikide tegude takkakiitmsist, ebasiirust ega ka kellegi hindamist. Küll aga tunnet, et teine soovib head ja hoolib minust, talle läheb korda see, mida ma tunnen ja vajan, kuidas minu jaoks asjad on, mida mõtlen ja arvan. Kuigi mees võib arvata teisiti ja näha vigu teie tegemistes, saaks ta oma tähelepanekuid ja arvamusi jagada ka ilma teid solvamata. Need on täiesti erinevad asjad – jääda eriarvamusele, teha kriitikat tehtus, kahelda teie lahendustes vms või olla teid ennast mahategev. Isegi kui ta teid ei mõista ja tegemisi heaks ei kiida, on siiski võimalik kohelda teid kui inimest lugupidavalt ja hoolivalt.
Te olete püüdnud lahendada olukordi nii, et klaarida erimeelsust siis, kui olete rahunenud ja pole enam nii haavatav. See kõlab mõistlikult. Veel võiksite talle rahulikus vestluses, kui parasjagu pole konflikti õhus, öelda, mida vajate siis, kui olete liimist lahti, emotsionaalse pinge all, nutate jne. Võimalik, et mees tunneb end siis abituna, võtab osa teie emotsioonist enda kanda või lihtsalt on see talle talumatu ning teeb tahtmatult teile oma sõnadega haiget.
Kui näete mingit võimalust, kuidas mees saaks teid aidata või toetada eksmehega seonduvas, siis seegi võiks olla üks jututeema rahulikus õhkkonnas.
Küsite, mida peaks mees tegema teie kaitseks või peaks hoopis hoiduma meeste omavahelisest suhtlemisest. Ma ei usu, et sellele oleks üht konkreetset õiget vastust. Küll aga usun, et leiate selle just koos mehega arutledes. Kõige olulisem on ju see, et te mehega end ühtsena tunneksite, et usaldaksite ja saaksite teineteisele toetuda. See oleks nagu eeltöö või kodutöö enne järjekordset kohtumist eksmehega. Arutlege koos läbi ja leidke ühiselt parim viis eksmehe terroriga toimetulekuks. Selline ühine arutelu loob ühtlasi eelduse vastastikuseks mõistmiseks ja tugevdab teie sidet. Kui eksmees tajub teid ühtse ja tugeva paarina, siis on tal ka vähem võimalusi teid kuidagi kahjustada.
