Otsin nõu ja soovitust. . Minul kaks last abielust ja mehel kooselust 2 last. Suhted eksidega meil head ja sellist laste jagamist ja tülisid ei ole. Praegune elukaaslane aegajalt kohtub oma lastega ja siis oleme meil või oleme tema kodus. Minul aga oli ka soov saada kolmas laps. Mees aga enam ei soovi. Mõtleb majanduslikult. Mul seda probleemi ei ole ja saaksin lubada. Armastus on meie puhul suur ja esimesest silmapilgust. suhtes ei saa olla egoistlik ja seepärast sai ka spiraal pandud. Kuid ikka natuke kripeldab. Oleme mõlemad 30- aastased ja ehk siis ajas asi muutub? Samas kahepeale on meil 4 last ja no olgem ausad- terve maja rõkkab, ja kui kuskile välja läheme, siis kulud on suured On kellegil ka kogemusi, et kui minnakse teisele ringile, siis alati ei pea lapsi saama ühiseid ja see ei pruugi suhet lõhestada? Ise mõtlengi sellele rohkem, et kui minu 20ndad möödusid titenduses, siis nüüd saaks elada iseendale rohkem ja nautida paarissuhet. Muus osas on meie pereelu tore, lapsed saavad läbi ja on armastav keskkond.
Vaatamata sellele, et kärgperes võib esineda mitmeid probleeme, on teil kenasti õnnestunud oma suhted korraldada. Teil on hästi toimiv paarisuhe, hoiate head kontakti lastega, ekskaasadega ning ka lapsed omavahel saavad kenasti läbi. Ainult väike kahtlus on - kas uus pere toimib hästi ka ilma ühise lapseta. Teie kirjas kostub veel küsimusi – kas see võiks osutada probleemiks, kui teie tahate veel üht last ja mees ei taha, aga ka ebakindlust, sest kokku 5 last on päris suur kohustus.
Kindlasti tasub uurida ja arvestada teiste kogemusi ja mitmeid õppetunnid aitavad teil oma elus kärgperes võimalikke ohtusid vältida. Samas on kindlasti väga tähtis, et lähtuksite sellest, mida ütleb teie enda valmisolek teha konkreetseid valikuid, teie ja mehe ühiselt leitud kooskõla. Pole olemas üldist valemit, kuidas olla õnnelik kärgpere, mitu last peaks olema või kas on määravaks ühiste laste olemasolu, kuid pere heaks toimimiseks on kindlasti oluline, et teie paarisuhe toimiks.
Seega, kui te pole kindlalt hetkel valmis otsustama saada ühiselt lapsi, või kui üks teist pole selleks valmis, siis oleks parim keskenduda sellele, mis on praegu hästi, nautida paarisuhet, teineteisega olemist, võimaldada lastel kohaneda uue pere mustriga, kindlustada, et senine rahulolu säiliks –see on just praegune ülesanne. Kui selline niigi keeruline elukorraldus laabub, siis võib ju mõne aasta pärast olla teil valmisolek teha ka uusi muutusi.
On kellegil ka kogemusi, et kui minnakse teisele ringile, siis alati ei pea lapsi saama ühiseid ja see ei pruugi suhet lõhestada? Ise mõtlengi sellele rohkem, et kui minu 20ndad möödusid titenduses, siis nüüd saaks elada iseendale rohkem ja nautida paarissuhet. Muus osas on meie pereelu tore, lapsed saavad läbi ja on armastav keskkond.