Tere. Elan kärgpere elu natuke üle 2 aasta. Minul on eelmisest kooselust 6a poeg, mehel 7a tütar. Suhte alguses elasime ca 2 kuud eraldi ning siis kolisime kokku. Lapsed olid siiani 1 nädal meiega ja 1 nädal oma teiste vanematega. Tüdruk läks sel sügisel kooli ning elab nüüd rohkem oma pärisema juures. Minu poeg käib meil ikka üle nädala - ning kooliajal plaanin seda kindlasti muuta, et poeg oleks koguaeg meiega. Igatahes on suureks tüliõunaks minu hea läbisaamine oma lapse isaga. Mu mees oma lapse emaga läbi ei saa ning nende kahe läbisaamine on minujaoks kohutav ja väljakannatamatu! Kuuleme koguaeg kuidas mu mees kodus räuskab ja mõnitab oma tytre ees kui halb ta ema on. Küll kuulen, et rong võiks tast üle sõita ja muid selliseid jutte. Samuti mõnitab lapse ema mu meest vastu...ning seda ka lapse kuuldes. Ehk siis, 7 aastane alles kooli läinud tüdruk kuuleb oma mõlema vanema käest kuidas nad üksteist mõnitavad. ja seda üsna tihti. Püüan alati oma jutuga mõnitamist lõpetada kuid see ajab mu mehe nii vihaseks, et hakkab mõnitama mind...sellepärast, et mina oma lapse isaga nii hästi läbi saan. Praeguseks on pandud minu lapse isale ka nimed, mida suheldes kasutatakse, näiteks nimi Töll. See kõik teeb haiget. Kui lapsed on meiega siis mina tegelen väga oma pojaga, sest tunnen, et kasutütre suhtes ma väga kaasa rääkida ei saa. Kasutütar tunneb omakorda kadedust minu poja suhtes sest mu poeg saab endale mu parimad hetked igast õhtust-päevast....! Tekkinud on imelikud tülid ja ütlemised. Ning minus suur soov see pere laiali saata...! Mees tahab saada ühist last ning käib sellega peale igal võimalusel. Mina olen 32, tema 33...jah aeg on õige - kuid tunnet pole! Iga kord kui lõpetatakse kuri vestlus ja röökimine tema lapse emaga, küsin mina - et kas see on minu tulevik? Olen praeguseks kogunud raha ning saaksin üürida endale ja pojale korteri, kus elada rahulikult ja nautida igat päeva ja hommikut ja hetke. 2 aasta jooksul olen tundnud vähemalt 15 korral, et nüüd on kõik, ma astun ära, kuna mees on väga armukade ja jõuline inimene kes surub oma arvamusi peale ning ei ole nõus kalduma kõrvale reeglitest. Reeglid peavad kehtima meie peres yhtemoodi kõigile....olgugi, et meie ise ja ka meie lapsed on pärist täiesti erinevatest peredest ja tavadest. Paar korda olen kolinud ka minema - või siis lihtsalt läinud ennast tyhjaks mõtlema, kuid mingil põhjusel olen ikkagi läinud tagasi, kas siis suurest yksinduse tundest või sellest, et mulle on mees tampinud selgeks, et temaga ongi kõige parem koos olla ja üksi ma hakkama ei saaks. Ma enam ei tea... Tean vaid seda, et tahan minna koju kus on rahu, harmoonia ja head tunded - tahan ennast kodus laadida ja saada uueks tööpäevaks jõudu! Viimased 5 kuud olen läinud koju stressis ja väsinuna ja ennast vihkavana, et MIKS ma ometi ei tee ära otsust ja ei lahku....! Tunnistan endale tõesti, et ma ei teadnud, et kärgpere elu on NIIII raske Nii paljust peab loobuma ja oma tundeid alla suruma...! Olen püüdnud mehega palju rääkida, kuid meie jutud lõpevad seal, et mina olen süüdi ja mina olen suure egoga ja õiendan ja arvan, et võin öelda talle mida tahan. Mina arvan, et võin küll öelda välja kui ta teeb valesid asju...ennekõike siis haavab oma last - solvates lapse ema! Laps vihastab kadedusest minu lapse peale ja mina vihastan mehe ja tema tütre peale....jne jne! Mees soovib, et võtaksin kasutytart nagu oma last...aga mina ei suuda Ta ei ole minu laps ega saagi minu lapseks...Ma ei suuda teda kunagi võtta nii nagu OMA poega. Ja mees käsib... Äkki me lihtsalt ei sobi pereks? Tülisid on meil liiga palju ja meie rääkimised ei jõua lahendusteni - jõuame ainult sinna, et mina peaksin ennast muutma ja leppima nendega nii nagu nad on, saama uue lapse kes meid lõplikult ühendaks jne...! Ma ei näe lapsesaamises midagi head hetkel...sest kogu see läbisaamine on nii õõvastav. Mees on 80% teine inimene kui see kellega ma tuttavaks sain ja kokku kolisin. 2 aastaga peaks ju ometi suhtes kõik asjad juba paika loksuma! Tänan.
Kaks aastat kestnud paarisuhe uue elukaaslasega on jõudnud kriisi, kasutate selle kirjeldamiseks lausa sõna "õõvastav". Tunnete, et raske on leida põhjendusi, miks seda suhet jätkata.
Kirjutate, et kahe aastaga peaksid kõik asjad suhtes paika loksuma, ning tõdete, et tegu pole enam selle inimesega, kellega suhtesse astusite. Kaks aastat on piisavalt pikka aeg, paarisuhtes ollakse läbinud selleks ajaks nö. mesinädalate ehk armumise faas ning jõutud argipäeva. Selguvad inimeste tegelik olemus, iseloomujooned (meeldivad ja ebameeldivad), toimub rollide paikaloksumine, kokkulepped peres või võimuvõitlus.
On ääretult kurb ja ebaõiglane teie elukaaslase tütre suhtes, et laps peab kuulma oma ema ja isa tülisid, pidevat teineteise halvustamist. See on lapsele traumeeriv, laps armastab oma mõlemat vanemat ning on täiesti lubamatu tõmmata ta täiskasvanute vahelistesse tülidesse. Selline käitumine kahjustab lapse turvatunnet ja tekitab stressi, mis võib kaasa tuua häireid lapse käitumises, toimetulekus koolis jne.
Kuigi te ei soovi mehe tütrega lähedaseks saada, väärib tunnustust, et olete siiski seisnud nõrgema osapoole eest ja sekkunud ebakohastesse tülidesse. Need omakorda on käivitanud mehe sõimu ja halvustamise teie ja teie eksmehe vastu.
Mis iganes põhjused sellel ka on (armukadedus?), ei õigusta need tema käitumist. Kuna täiskasvanud inimesi ei ole võimalik muuta (ja teie olete seda kaks aastat näinud), tasub teil tõesti mõelda ja otsustada, kas see suhe väärib veel võimalust.
Arutlete oma kirjas päris põhjalikult, mida tunnete ja mõtlete ning mida te tegelikult vajate. Lähtugegi sellest- mis on parim teile ja teie lapsele.
Kui vajate veel aega, et endas selgust saada ja teha õige otsus, soovitan teil konsulteerida pereterapeudiga (vaadake: www.pereterapeudid.ee), või osaleda PREP-programmis üksikisikutele, oktoobris on alustamas üks grupp Tallinnas http://prep.ee/kalender/
koolituse kohta vaadake lähemalt:https://www.youtube.com/watch?v=mNGLGk_IjlE)
sest mu poeg saab endale mu parimad hetked igast õhtust-päevast....! Tekkinud on imelikud tülid ja ütlemised. Ning minus suur soov see pere laiali saata...! Mees tahab saada ühist last ning käib sellega peale igal võimalusel. Mina olen 32, tema 33...jah aeg on õige - kuid tunnet pole! Iga kord kui lõpetatakse kuri vestlus ja röökimine tema lapse emaga, küsin mina - et kas see on minu tulevik? Olen praeguseks kogunud raha ning saaksin üürida endale ja pojale korteri, kus elada rahulikult ja nautida igat päeva ja hommikut ja hetke. 2 aasta jooksul olen tundnud vähemalt 15 korral, et nüüd on kõik, ma astun ära, kuna mees on väga armukade ja jõuline inimene kes surub oma arvamusi peale ning ei ole nõus kalduma kõrvale reeglitest. Reeglid peavad kehtima meie peres yhtemoodi kõigile....olgugi, et meie ise ja ka meie lapsed on pärist täiesti erinevatest peredest ja tavadest. Paar korda olen kolinud ka minema - või siis lihtsalt läinud ennast tyhjaks mõtlema, kuid mingil põhjusel olen ikkagi läinud tagasi, kas siis suurest yksinduse tundest või sellest, et mulle on mees tampinud selgeks, et temaga ongi kõige parem koos olla ja üksi ma hakkama ei saaks. Ma enam ei tea... Tean vaid seda, et tahan minna koju kus on rahu, harmoonia ja head tunded - tahan ennast kodus laadida ja saada uueks tööpäevaks jõudu! Viimased 5 kuud olen läinud koju stressis ja väsinuna ja ennast vihkavana, et MIKS ma ometi ei tee ära otsust ja ei lahku....! Tunnistan endale tõesti, et ma ei teadnud, et kärgpere elu on NIIII raske 
Nii paljust peab loobuma ja oma tundeid alla suruma...! Olen püüdnud mehega palju rääkida, kuid meie jutud lõpevad seal, et mina olen süüdi ja mina olen suure egoga ja õiendan ja arvan, et võin öelda talle mida tahan. Mina arvan, et võin küll öelda välja kui ta teeb valesid asju...ennekõike siis haavab oma last - solvates lapse ema! Laps vihastab kadedusest minu lapse peale ja mina vihastan mehe ja tema tütre peale....jne jne! Mees soovib, et võtaksin kasutytart nagu oma last...aga mina ei suuda