Olen täielikus ummikus. Masendunud, rusutud, täielikus mustas augus. Oleme olnud abielus 9 aastat, kooselu 10a. Olen oma naist armastanud alati ja jäägitult. Tuli ta minu ellu kui päike, kelle soojust ja hoolivust olen ma nii väga vajanud. Oleme elanud koos nii, et pole meil olnud ei tülisid, hääletõstmist ega mingitki moodi vägivalda. Tal on eelmisest suhtest 12 a tütar. Lapsendasin, andsin lapsele oma nime ja armastan last kohe tõeliselt nagu lihast last. Olen püüdnud oma naist mitte lämmatada oma suure armastusega, olen lasknud tal teha mida vaid soovib, käia kus soovib, suhelda kellega soovib, kaasa arvatud lapse bioloogiline isa. See on ju normaalne, eks. Olen olnud truu jah jäägitult truu ja seda ka on olnud minu armas abikaasa, kuni - paar nädalat tagasi selgus, et tal on suhe. Suhe oma lapse bioloogilise isaga. Ning sinna kuulub ka seks. Ja see on tänaseks kestnud umbes pool aastat. Olen teinud ilmselt vea, et pole kaasaga varemalt RÄÄKINUD, mida tema meie suhtes tunneb või soovib. Tänaseks oleme rääkinud, pikalt ja kaua ja palju. Ja ma ei ole kogu selle aja jooksul mil tean, et ta on mind petnud, mitte kordagi häält tõstnud. Imelik vist. Ütleb et on segaduses ega tea kummat eelistab. Võtsime vastu otsuse, et kolin maamajja, seniks kuni ta saab endas selgust. Nii öelda suhtepaus. Ta on öelnud, et olen teda hoidnud nagu lindu kuldpuuris ja ta ei teagi kuidas on elada, et ise oma elu eest vastutada. Ilmselt siiski lämmatasin teda, kuigi ma seda ei ole soovinud. Murrang temas tekkis millalgi aasta alguses, mil me ei seksinud umbes kolm kuud. Ütles, et on segaduses ega tea mida meie abielult ootab. Alustasime taas seksiga paradoksaalsel kombel samal ajal kui arenes tema suhe tema eksiga. Tänaseks muidugi on seks minu ja naise vahel stopil.
Tean, et ta on mõelnud lahutuse peale, kuid ilmselt pelgab majandusliku poole olulise halvenemist. Vist. Samas ma soovin, et meie abielu ei kestaks ainult nö mugavustsoonis viibimise pärast. Ma ei taha, et ta oleks õnnetu ja elaks minuga koos ainult materjaalse poole pärast. Jah meil on maja, ilusas kohas ja kõik on just kui ok kuid nagu ta ütleb on ta väsinud maailmale maski kandmast. Ma ei tea mida edasi teha või mitte teha. Kindlasti ei lähe ma naise armukese juurde kätega vehkima. See ei anna midagi. Täna siis suhte paus ja me suhtleme ainult SMS kaudu. Ja väidab naine, et ka selle teise mehega suhtleb ainult kirja teel. Tahaksin uskuda. Ja loodan, et minu armas naine suudab aru saada, et jah kooseludes on tõusud ja mõõnad ning vahel teeme asju, mis ei pruugi teisele poolele meeldida kuid see kõik on ilmselt areng, mis loodetavasti viib meid järgmisele tasandile. Isegi ma ei oska midagi konkreetset küsida. Vahest lihtsalt teise inimese arvamust sellest situatsioonist. Tohutu äng ja valu on see mis ajendas kirjutama. Mul pole lihtsalt mitte kellegiga oma muret jagada. Jah öeldakse, et suuna oma mõtted tegevusega mujale, aga kui ikka kuidagi ei suuda ei sportida, lugeda ega hobiga tegeleda, siis lihtsalt nii ongi. Ehk keegi teist võtab vaevaks midagi arvata. Selles udus edasi vegeteerimine on lihtsalt valus.
P.S. Ilmselt jäid mõned detailid vahelt välja, aga seda mitte tahtlikult ja laias pildis on asjad nii nagu ülal kirjeldatud. Ahjaa - minu naine on hetkel 36 aastat vana ja piltilus. (kui see info midagi tähendab)
Ette tänades
M43
Elu on teid pannud situatsiooni, millega on keeruline toime tulla. Teie varasemalt stabiilne ja justkui ideaalne pereelu on sügavas kriisis, olete abikaasaga mõlemad suures segaduses ja kõige sellega kaasneb halvav hingevalu. Arutlete oma olukorra üle loogiliselt ja loodate, et ehk läbi praeguse olukorra jõuate oma suhtes järgmisele tasandile.
Üsna võimatu on arvata, kas oleksite saanud teha midagi teisiti, et praegust situatsiooni vältida. Suhtes on ikka kaks osapoolt ja mõlemad osapooled vastutavad võrdselt. Vastutavad eelkõige selle eest, et teaksid ise oma ootusi üldisemalt elule, et teaksid, mis teeb isäranis õnnelikuks ja rahulolevaks, teaksid ise, millised on sügavamad väärtushinnangud ja soovid tööle ja/ või hobidele. Loomilikult kuuluvad sinna juurde ühe olulise osana ootused paarisuhtele ja pereelule. Inimese enda vastutuse hulka kuulub ka kõigest sellest oma partnerile teada andmine. Elukaaslane, abikaasa või lihtsalt partner ei pea olema selgeltnägija, et mõistatada, mis on kaaslasele tähtis. Kui selline kommunikatsioon suhtes toimib, siis on võimalik omavahel arutleda, kas ja kuidas ootused sobivad ja kas mingis osas oleks võimalik teha järeleandmisi või kompromisse, et rahulolu kooseluga säiliks. Kuigi inimese sügavamad väärtushinnangud muutuvad elu jooksul vähe, oleme me siiski arenevad isiksused. Meie vaateid muudavad meie enda vanus, meie laste jõudmine teatud arenguetappidesse, meie sõbrad, sotsiaalsest keskkonnast tulevad sõnumid jne. Arvatakse, et inimene ise jõuab uude arenguetappi ca iga 7 aasta tagant. Kui teie naine hakkas peale 10 aastat kooselu tundma, et ta on nagu kuldpuuris, siis tekib küsimus, kas see puur on tekkinud hiljuti või on see olnud algusest saati, On võimalik, et abikaasa oli oma eluga üsna rahul, kuid on hakanud viimasel ajal tundma, et tahaks mingis osas ise rohkem panustada, tahaks tunda, et suudab ise rohkem oma elu suunata. Kui kaks inimest on harjunud ja oskavad sellises situatsioonis üksteisele infot jagada, siis ei peaks selline isiklike ootuste muutus ilmtingimata kaasa tooma suhete muutust või lahutust. On võimalik, et teie abikaasa on jõudnud teatud arengulisse kriisi, mis on üle kandunud teie suhtesse ja pereellu. Paraku on ka siinkohal tegu vaid arvamismänguga. Selgusele selles osas saab jõuda vaid tema ise.
Kuna teie elus valitseb praegu tõeline kaos, mis on tingitud teile üsna ootamatust muutusest teie suhtes, siis on see teie jaoks samuti võrreldav kriisiga. Ei ole oluline, kas inimene satub liiklusõnnetusse, looduskatastroofi või saab teada abikaasa truudusetusest, ikkagi elab ta läbi sarnaseid raskeid tundeid. Esialgne shokk tundub olema pigem ebareaalne ja kellegi teisega juhtunu, hiljem lisanduvas reaktsioonifaasis tekivad viha, kurbus, abitus, kõikuvad meeleolud, kehalised sümptomid nagu unetus, nõrkus jne. See on psüühika normaalne reaktsioon inimese jaoks ebanormaalsele olukorrale.
Püüdke leida kasvõi üks inimene, kellega saaksite olukorrast rääkida, ärge jääge oma rusuvate tunnetega üksi. Te ei pruugi saada just hüva nõu selles olukorras, kuid oluline on, et saaksite midagi endast välja öelda, n.ö. mingi energia liikuma panna.
Laske abikaasal leida oma tee ja lahendus, kuid ärge unustage iseenda vajadusi. See on teie vastutus oma elu eest- elada seda oma väärtushinnangute järgi. Kui te võtsite oma abielus aja maha, siis soovitaksin seda teha mitte lõpmatuseni. Pigem leppige kokku mingi kindel ajaline piirang. Võib olla oleks nii abikaasal kui ka teil mõistlik külastada psühholoogi, et oma tundeid turvaliselt ventileerida ja olukorrale selgust saada. Pereterapeudi külastamine oleks ka kindlasti hea, kuid tavaliselt on pereterapeudid seisukohal, et paariga tegeletakse sellisel juhul, kui mõlemal on soov sama suhtega jätkata ja kolmanda osapoolega on suhe lõpetatud või siis ausalt pausile pandud.
Kuna palju oli juttu kriisist, siis lisan siia ka lingi kriisi etappide ja võimalike sümptomite kohta. Selles ei ole otseselt juttu küll abielukriisist, kuid nagu mainisin, on kriisi olemus universaalne. Lisan selleks, et tekiks äratundmine olukorrast ja lootus uuest algusest. http://raulpage.org/koolitus/abistamine.html
