Tere.
Väga raske on kirjeldada kogu olukorda ja seda, mis minu suhtes on kõige raskem ja häirivam.
Oleme mehega olnud koos üle 10 aasta ja meil on kaks imearmsat last. Suhtes on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, nagu ilmselt igas suhtes. Ma julgen öelda, et minu mehele on olnud alati tähtsam töö ja hobid ja siis alles pere. Kuna varasemalt leidis ta aega pere jaoks sel määral, mis rahuldas minu soove, siis varasemalt ei olnud see nii suur probleem. Olukord hakkas muutuma peale esimese lapse sündi. Siis hakkas järjest enam tekkima jutt, et tema peab tegema rohkem tööd, et teenida raha, kuna mina olen kodus. Olukord muutus väga raskeks peale teise lapse sündi, mil hakkas tekkima ülemõistuse palju erinevaid projekte, mida tema peab kindlasti tegema, hakkas tekkima erinevaid lähetusi nädalate viisi üksteise otsa. Järjest enam oli vaja käia tööl õhtuti ning nädalavahetuseti. Siis kõige lõpuks peale suuri kodust äraolemisi tekkis vajadus puhkamiseks ja seda ennekõike üksi ja omaette. Mina ei suutnud hinges leppida sellega, et ma pean olema järjest enam üksi kodus lastega, vastutama kõikide asjade eest, igapäevased kohustused on minu teha ja tema teeb asju vaid siis kui aega ja soovi. Ma ei osanud võib-olla alati enda pettumust kõige kenamini välja näidata ja see et tema minust aru ei saanud, tegi haiget. Väga tihti ma suurest kurbusest nutsin aga see ka ei pannud tema suhtumist muutma. Tänaseks on ilmnenud, et nende kodust äraolemiste taga on tegelikult uus lähisuhe. On tulnud järjest uusi asju välja, kus ja kellega ta tegelikult sel ajal olnud on, kui mulle väitis, et oli tööd tegemas. Mulle oli see ilmsiks tulemine suur löök, sest ma uskusin et kõik on hästi. Et ta teebki tööd rohkem seetõttu, et teenida raha ja et me saaksime endale lubada rohkem asju ja käimisi.
Tänaseks on ta meie juurest kolinud ära aga endiselt käib meie juures. Eraldi elame me mõned kuud. Kohtumised ja meie suhted on nagu ameerika mäed, kord paremad, siis jälle halvemad. Minu probleem on see, et ma ei suuda leppida olukorraga ja aktsepteerida tema valikut. Mina olen pärit perest, kus kõige tähtsamad on peresuhted, koos veedetud aeg. Kus kergekäeliselt ei minda lahku vaid oluline on lastele pakkuda kindlustunnet. Tema puhul on aga olukord vastupidine ja ilmselt on see mõjutanud ka tema käitumist. Raskeks tema valikute mõistmise teeb ka tõsiasi, et üsna tihti veedame ka kõigest hoolimata õrnushetki, mida mõlemad naudime. Ta väidab, et tegelikult tunneb ta minu vastu suuri tundeid ja tõmmet, mida kellegi teisega juhtuda ei saa. Aga ta ütleb, et uuesti alustamisest ei tule midagi välja, sest mina ei suuda leppida tema tegemistega ja kohe hakkan nõudma midagi. See, kui mina soovin ja ootan temalt suuremat pühendumist perele tähendab tema jaoks seda, et mina justkui tahaksin temaga käituda kui enda omandiga. Teatud olukordades, kus ma püüan temaga rääkida, väljendada oma mõtteid ja soove ning ootusi suhtele, ei ütle ta mulle muud kui seda, et mina teen talle vaimset terrorit, surun ennast ja oma asju peale ja et mind ei huvita, mida tema tahab ja soovib. Aga ega ta oma soove ka väga selgelt ei väljenda. Ütleb, et sellel pole mingit mõtet. Ta tahab elada ainult hetkes, mitte midagi pikemalt ette mõtlemata ja planeerimata.
Kõigest hoolimata tunnen ma meeletult puudust tema järele, igal hetkel mõtlen tema peale. Milline peaks olema minu otsus ja järgmine samm. Kas võiks olla abi sellest, kui ma suudaks ta meelitada perenõustamisse, kuhu ta täna leiab, et pole mõtet minna, sest ega mina nagunii ei muutu ja midagi ei lähe paremaks. Aegajalt mulle tundub, et ta ei tahagi püüda midagi parandada, et ta tahabki minna oma rada pidi edasi. Kõige valusam on see, et ta ei leia isegi meie laste nimel soovi ja võimalust proovida. Ma ei tea, kui kaua võib kesta see lõputu üksteise süüdistamine, sest tundub et tema ennast ei muuda ja ei hakka leidma rohkem aega perele ja mina ei suuda leppida sellega, et tema järjest enam tahab olla kodust ära ja käia üksi igalpool.
Otsite selgust ja jõudu, et olukorda kuidagi muuta. Teil on valus, kui te mehega teineteist süüdistate ja te igatsete teda, kui ta on ära. Küsite, kas perenõustaja juurde minemisest võiks kasu olla. Üks asi, milles perenõustaja saab aidata, on süüdistuste lõpetamine. Süüdistuste all on alati inimestele olulised vajadused ja igatsused. Süüdistamine on rääkimine teisest ja see takistab tavaliselt mõistmise tekkimist. Kui inimesed süüdistavad, siis nad ei õpi teineteist paremini tundma ega mõistma ning suhe vaid jaheneb ja kaugeneb. Perenõustaja juures või ka näiteks PREP-paarisuhtekoolitusel (www.prep.ee) on võimalik õppida turvaliselt rääkima endast. Kui inimesed räägivad endast ilma teisele hinnanguid andmata, siis on lihtsam teisel ka kuulata ja tekib võimalus, et mõistmine ja lähedus suhtes kasvavad ning suhe muutub jälle soojemaks.
Tavaliselt on inimestel lihtsam teist kuulata, kui nad ise on eelnevalt kuuldud ja mõistetud. Paarisuhtes tekib tihti suletud ring, sest kumbki ei tunne end mõistetuna ja seega ei taha kumbki teist kuulata ja mõista. Selline võitlus aga ei paranda suhet. Seega on kuulamisel väga suur mõju. Piisab ühest inimesest, et suhtesse muutust tuua. Suhte hoidmiseks on vaja muidugi kahe inimese pühendumist. Kui pakute oma mehele kogemuse, et ta tunneb end sügavalt mõistetuna, siis võib juhtuda, et ka temal tekib soov ja valmisolek teid mõista. Lahendusi tasub otsida alles siis, kui vastastikune mõistmine on tekkinu. Kui otsida lahendusi ilma mõistmiseta, siis on tegemist vaid võitlusega.
Perenõustaja juurde tasub minna ka selleks, et püüda mõista oma suhtlemisemustreid, rolle, erinevaid ootusi ja vajadusi. Perekonna loomist ja hoidmist ei õpetata ju ei koolis ega mujal ning tihti ei tule ka kodust parimad mudelid kaasa. Ütlete, et mehel on teie suhtes tõmme ja suured tunded, kuid koos elada ei ole hea. Võib-olla aitab perenõustajaga konsulteerimine mõista, mida saaksite oma käitumistes muuta, et teil mõlemal oleks hea koos elada. Koos elada saab õnnelikult siis, kui mõlemad saavad jääda piisavalt iseendaks ja olla ka piisavalt koos. Tasakaalu koht on aga iga paari puhul erinev ja selle poole liikumine on pidev looming.
Loodan, et leiate võimaluse, et mehega teineteist kuulata ja mõista ning leiaksite teie kahe jaoks parimad lahendused, et võiksite oma imearmsate lastega ka edaspidi kõik koos elada.
