Elame mehega koos peaaegu 6a. alguses oli suhe ilus nagu ikka. Mõlemal on lapsed varasemast kooeselust, poisid 14 ja 15, meil on ka ühine 4a laps. Kui ühine laps sai aastaseks leidis ta endale sõpruskonna, ehk motoklubi ja alkohol, sellest ajast saadik on pere ja minu huvid olnud alati teisejärgulised. Koos perega saame aega veeta siis, kui ei toimu ühtegi motoüritust. Aega minu kui naise jaoks tal enam üldse ei ole. Peale selle on tal tekkinud napsutamisprobleemid, läheb sõpradega välja ja kaob terveks nädalavahetuseks jooma. Rääkida me asju sirgeks ei saa, toimub lihtsalt üksteise süüdistamine. Loomulikult olen mina see kes näägutab ja viriseb mõttetult(mees käib ju tööl ja toob raha koju mis mul muud veel vaja). Arvatavasti on tal ka platooniline suhe ühe tsikliklubi naisega, vallaline, noor ilma lasteta, ei virise ta kallal jne. Psühholoogid on tema meelest mõttetud ja ta keeldub minuga nõustamisele minema. See on ju minu probleem mitte tema. Tunnen ennast hingeliselt täiesti katki. Tunnen et ma ei jaksa enam niimoodi edasi elada aga mul on paaniline hirm üksijäämise ees. Olen varasemalt olnud ju üksikema väikese lapsega ja mäletan kui raske see oli. Kui ta kodus on saame hästi läbi ja ta hoiab oma tütrekest, aga nii kui tuleb mingi üritus on ta nagu teine inimene ja kaob jälle. Tegelikult ei taha ma ju jälle üksi jääda. Mida teha kui on selline paaniline hirm üksijäämise ees. oleme mehega vahel kokku leppinud et mina võtan nüüd vaba nädalavahetuse ja olen ainult enda jaoks. Juhul kui ta saab teada et sellel ajal on jälle mingi üritus ei loe meievaheline kokkulepe enam midagi. Tunnen et ta ei austa meie kooselu ja mind. Mida teha kui mees ei pinguta kooselu nimel üldse. Ta on mind ka ähvardanud, et kui ma oma probleemitsemist e lõpeta läheb ta minema. Kuidas küll võivad mehed niisama lihtsalt käed taskus minema jalutada, mõtlemata lastele ja sellele kohustuste koormale mille nad naise õlule jätavad, Ma tean et kui me lahku läheme saab mul materiaalselt väga raske olema ja ma ei ole kindel kas mees mind toetab.
Teie mees on pühendunud pigem oma hobile kui perele. Mängu on tulnud ka alkohol. Te tunnete end üksildasena, tunnete, et ei jaksa praeguse olukorraga leppida, kuid kardate ka väga lastega üksijäämist. Olete pakkunud mehele koos nõustamisele minemist, kuid mees ei tunne, et temal oleks probleem ja seega on ta psühholoogi külastamisest keeldunud.
Suhtes olles on inimesel mitu rolli. Esiteks see, kes ma olen ise ehk Mina- roll. See on minu mõtted, minu isiksus, minu huvid ja hobid, minu isiklikud unistused, minu tulevikuplaanid jne. Teiseks võiks mainida Meie- rolli ehk see, kuidas meie partneriga koos oleme, millised on meievahelised kokkulepped, milline on meie ühine nägemus selles suhtes, mis meid koos hoiab, kuidas me teeme kodutöid, kuidas lapsi kasvatame, milliseid ühiseid ettevõtmisi korraldame, ka seda, kuidas me oma pereelu materiaalset poolt korraldame jne. Kolmas roll on olla lapsevanem ehk see, kuidas me oma lapsi kasvatame, kuidas neile võimalusi loome, kuidas nende heaolu eest seisame. Lisaks on oluline veel mainida, et suhte algusjärgus on aktiveerunud meie- osa ja mina- roll on jäänud tagaplaanile. Kõik toimub justkui iseenesest ja üksteisest hoolitakse väga, soovitakse näidata enda n.ö. paremat poolt, üritatakse lugeda partneri mõtteid lausa lennult. Siiski, igas suhtes saabub aeg, kus hormoonid enam ei mölla ja rutiin võtab võimust. See ongi suhtes üks otsustavamaid etappe. Partnerid näitavad teineteisele oma tõelist olemust ja nüüd sõltub juba ratsionaalsest meelest, tarkusest teha kokkuleppeid ja teadlikult suhte jõushoidmisest, kas jäädakse kokku ja kas jäädakse kokku üksteist austavate partneritena.
Tundub, et teie mees on keskendunud rohkem mina- rollile ja ehk ka natuke lapsevanema- rollile, kuid meie ehk paarisuhte osas on ta kõrvale tõmbunud. Paraku on nii, et kui teine inimene ei näe ise vajadust oma käitumisse muudatusi teha, siis ei ole võimalik teda mitte kuidagi sundida. Te saate iseenda jaoks läbi mõelda, mis oleksid need väikesedki muudatused, mis teeksid teid teie paarisuhtega rahulolevamaks. Kui olete need enda jaoks selgelt ja konkreetselt sõnastanud, parem isegi kui saaksite need enda jaoks kirja panna, siis saate need teated ka oma mehele edasi öelda. Kasutage selleks Mina- sõnumeid (vt meie koduleheküljelt KKK rubriigist). Proovige jääda seejuures rahulikuks, lakooniliseks ja selgesõnaliseks. Korrutamine, süüdistamine, etteheidete tegemine, liigne emotsionaalsus tekitab mehes pigem kaitse ja soovitule vastupidise käitumise. Kui ütlete, mida soovite üks kord, siis on see teie teade teie isiklikust vajadustest ja mees saab valida, kas reageerida või mitte. Kui aga kordate juba teist ja kolmandatki korda, siis langeb vastutus olukorra eest automaatselt teile.
Alternatiivina võiksite mõelda, kuidas on teie enda elus mina- rolliga. Kas teil on oma isiklikud püüdlused, eneseteostus, hobid, sõbrad. Kas on ehk teie puhul just see osa veidi unustatud, veidi unarusse jäänud? On täiesti võimalik, et kui surute maha oma hirmu üksijäämise ees ja hakkate tundma õppima oma sügavamaid isiklikke vajadusi, siis avanevad ka mehe silmad ja saate tunda jälle austust ja hoolimist mehe poolt.
Kuigi mees ei ole huvitatud psühholoogi külastamisest, võiksite kaaluda kasvõi üksinda seda teha. Saaksite niiviisi endale neutraalse ja toetava isiku, kellega oma üksijäämise hirmu ja muid ettetulevaid raskusi arutada.
Soovin teile julgust ja meelerahu!
