Olen keskealine naine, mu abielu on mitu aastat tagasi lõppenud, lapsed juba peaaegu oma elu peal. Tutvusin möödunud suvel ühe vaba endavanuse mehega, kellega oleme aasta otsa tihedalt suhelnud. Tore on olnud koos olla, ühiseid asju ette võtta, väljas käia, vestelda jne. Ta on rõõmsameelne ja vahva inimene, kelle käed hakkavad iga töö külge, väga abivalmis, hooliv, tähelepanelik. Oleme ka füüsiliselt lähedased. Tasapisi on tekkinud tunne, et võiksin end temaga edaspidiseks siduda. Ta on sellise ettepaneku mitu korda teinud. Oleme pidanud plaani rajada ühise maakodu ja aia, et oleks, kus ise tegutseda ning kuhu mõlema lapsed võiksid oma peredega külla tulla. Hea on olnud selliselt mõelda ja unistada.
Päris koos me praeguseni pole elanud, sest kummagi töö ja majapidamine on erinevates Eesti otsades. Koos oleme olnud puhkuse ja nädalavahetuste ajal, igal õhtul vestelnud skype-s. Oleme päris palju ringi sõitnud, igasugustes olukordades koos olnud, kõik on seni kenasti sujunud. Tülisid ega lahkarvamusi pole rohkem ette tulnud, välja arvatud ühel korral, kui ta veetis oma sõpradega ühe õhtu, millest kasvas nädala pikkune joomatsükkel. Sel ajal ei õnnestunud temaga mingit kontakti saada, olin mures ja teadmatuses, sest pidime ühele üritusele koos minema ja tema oli päevapealt täiesti kadunud. Hiljem selgus, et purjus peaga kukkudes sai ka viga. Tunnistas, et ei julgenud mulle sellises olukorras helistada.
Nüüd praegu on siis käsil järgmine „tsükkel“, mis päädis mälutuna auto ja enese puruks sõitmisega ning töö kaotusega . Nädal aega ei olnud meil mingit sidet, hakkasin töökohast uurima, mis on juhtunud, ja see, mida kuulsin, lõi jalust. Ma poleks iial uskunud, et inimene võib tsüklisse sattudes täiesti loomastuda, muutuda kellekski teiseks ja mitte teada, mida ta teeb. Praegu kirjutadeski hakkavad mu käed värisema... Tema lähedastelt inimestelt sain nüüd teada, et sellised mälutuks joomise nädalad tulevadki paar-kolm korda aastas ette. Siis on pidanud keegi teda päästma tormama, väevõimuga luku taha panema, kuni kaineks saab ja ilmaasjad hakkavad temani jõudma. Omal jõul ta tsüklist välja ei tulevat. Ülejäänud ajal aga on normaalne inimene. Ta olla käinud mõned aastad tagasi ka Wismaris haiglaravil, kuid see ei aidanud. Mina oma silmaga teda napsisena pole näinud, kuigi oleme koos vahel pokaali veini võtnud. See pole olnud probleemiks.
Ühesõnaga olen väga-väga pettunud, segaduses ja ei tea, mida teha. Pool minust tunneb, et jäta see suhe kohe sinnapaika, kustuta numbergi telefonist ja ära kunagi end sellise inimesega seo. Teine, parem pool minust mõtleb, et äkki peaks abikäe ulatama. Aga kuidas? See on ju siiski haigus, mis vajab ravi. Aga ma ei tunne endas jõudu ega tahtmist sellist suurt tööd ette võtta. Kaassõltlaseks samuti ei tahaks muutuda. Saan aru küll, et ta ei ole mulle meelega haiget teinud. Samas, täiskasvanud inimene peab suutma võtta vastutuse, kui teab, et nii hulluks võib asi minna. Ma ei mõista lihtsalt! Helistab nüüd pooleldi nuttes ja palub, et jääme ikka kokku ja ta saab sellest üle ning mina motiveerin teda jne. Suurt usku mul pole. Usaldus on kadunud. Ma ei taha teda nähagi. Ka unistused ja plaanid on justkui kokku kukkunud. Olin ise kevadel pikalt haige ja küllaltki väsinud veel praegu, lootsin temalt tuge... Raske on igatpidi. Olen täitsa üksi, ei julge sellest kellelegi rääkida ka. Mis nõu oskate anda?
Olete sügavalt pettunud, sest inimene, kellega lootsite oma elu edaspidi jagada, ei osutunud päris selliseks, millisena teie teda teadsite olevat.
Teie tunded on mõistetavad. Suhtesse astudes inimene annab endast justkui poole ära- annab ära teisele inimesele hoiule, lootuses, et seda osa hoitakse hellalt ja kindlalt. Kui turvalise idülli asemel leitakse end tormiselt merelt, siis on see paras shokk. Vastuolulised tunded kõiguvad üles ja alla, tihti on küsimused: “Kuidas ta ometi võis?” või “Kuidas ma küll nii lihtsameelne olin?”, “Miks küll minuga see pidi juhtuma!?” Praeguses perioodis on teie meel ja süda segipaisatud, teie psüühika otsib, kuhu see hiljutine kogemus panna. See ei sobitu justkui kusagile ja ei tahakski, et see kusagile sobituks. Mõnikord on olukorrale vastupanu lausa kehalisel tasandil ja seda erinevate kehaliste sümptomite näol. Olukorra ja uue teadmise torm on kandunud teie psüühikasse ja kehasse.
Hoolitsege hetkel iseenda vajaduste eest. Võib olla tuleks kasuks psühholoogi külastada. Pakkuge endale midagi uut ja leevendavat, katsuge siiski suhelda inimestega, otsige üles mõnim vana sõber, kellega tass teed juua.
Ainus ravi praegusel juhul on aeg. Aeg leevendab pettumust ja kõikuvaid tundeid. Aeg klaarib pilgu olukorrale. Niiviisi saab raskest teadasaamisest uus elukogemus. Kui olukorrale on võimalik vaadata distantsilt, siis saab hakata endalt küsima: “OK- see juhtus- selle ärahoidmine ei olnud minu võimuses. Minu võimuses on otsustada, mis ma sellega nüüd pihta hakkan.”
Kuigi andestamine ja usaldamine või ka teadlik leppimine kaaslase joomahaigusega ei ole midagi muud kui inimese sisemine otsus, oleks ehk mõttekas selle otsuse tegemine tulevikku lükata.
Soovin teile jaksu ja jõudu keerulise eluperioodi üleelamisel!
