Olen oma mehega suhtes olnud üle 10 aasta. Sellest ajas ca 80% on ta töötanud välismaal. Enne lapse saamist ei teinud ma sellest elukorraldusest probleemi, kui ta oli tööl, oli mul rohkelt aega sõbrannadega suhelda, shopata jne ning kui ta kodus oli, olime koos. Tema toimetas oma asju enamjaolt siis, kui ma koolis/tööl olin. Nüüd on meil 1 aasta ja 3 kuune laps ning mulle tundub, et meil ei olegi enam millesti eriti rääkida. No mina õhtuti Skypeis jutustan oma päevast (a la kellega ma mänguväljakul jutustasime, mida naljakat laps tegi, kuidas magas jne) ja tal polegi suurt midagi öelda (noh, tavaline tööpäev, nii nagu ikka). Mind kuidagi häirib see, imelik ju, kui oma mehega midagi rääkida pole. Eks ta on alati olnud mitte kõige suurem jutupaunik, aga kuna varem suhtlesin ma palju rohkem teiste inimestega, siis võibolla seetõttu ei pannud ma seda tähele. Praegu on nii, et enne lapse magamaminekut jutustame (mina jutustan) arvutis, panen lapse magama ja istun niisama netis või toimetan kodus selle asemel, et uuesti temaga rääkida. Mul lihtsalt on kõik räägitud, pole enam midagi öelda, niisama kah üksteist passida ei viisti. Tegelikult isegi siis, kui ta kodus on, tundub mulle, et elame koos nagu korterinaabrid. Seksime küll, aga see on pigem füüsiline, mingit lähedust ma küll ei tunne. Tegelikult pole mu mees kunagi olnud mingi ninnunännutaja (kallid, musid jne), tutvudes olin mina ka selline "kõva mutt", üritasin endale sisendada, et mul polegi seda vaja. Tegelikult olen alati olnud õrna hingega. Tunnen, et vajan õrnust, tunnet, et minust hoolitakse. Ma olen talle öelnud, et kallistame, aga ta ei võta vedu, Vahest kallitab vastu, vahest seisab lihtsalt käed kõrval, kui teda kallistan. Olen temalt küsinud ka, et kes siis mind kallistama peaks, ta ütleb, et laps ju kallistab. Ma ütlen, et laps ei asenda meest. Selle peale ei vasta ta midagi.
Mehega rääkimine ka ei aita, tema arvates on kõik kõige paremas korras. Kirjutasin talle ükskord pika emaili oma tunnetest, aga seda ta ei lugenudki (liiga pikk tema sõnul). Ma ei saa aru, kas ta lihtsalt ei võta mind tõsiselt või hoopis ei hooli minust enam. Samas koos me elame, plaanime suurema kodu ostmist. Me vist oleme nii erinevad inimesed, mina vajan füüsilist ja hingelist lähedust, tema seksi ja vaikust kodus olles (sõpradega on ta jutustab küll). Saan aru, et teist inimest ei saa muuta, aga kas on võimalik seda suhet kuidagi paremaks muuta? Kuidas saaks kinnisele machomehele tõesti kuulama ja aru saama?
Olete mures oma suhte pärast. Saate aru, kui erinevad olete, ja et teie võimuses pole teist muuta, kuid teie vajadus tõelise läheduse järele on katmata. Tundub, et olete siiski valmis selles suhtes edasi olema. Pigem on siis küsimus selles, kuidas saaksite selles kooselus end tunda nii hästi kui võimalik.
Meil kõigil on kujutlus heast suhtest, meil on arusaam, mida me sellest suhtest peaksime saama, aga ilmne on see, et keegi ei saa ühest suhtest kõike. Ei ole realistlik loota, et üks suhe rahuldab meie kõikvõimalikud vajadused. Samas, kui suhte sees on võimalik rahuldada ainult pisku oma vajadustest, siis võib tekkida küsimus, miks olla selles suhtes.
Enamasti soovitakse, ja on ka loomulik, et suhtes oleks kirg: füüsiline meeldimine ning külgetõmme ja intiimne lähedus, et oleks sõprus: et kummalegi meeldiks koos olla, koos rääkida-arutleda ja koos tegutseda; ja oluliseks peetakse ka suhte jätkusuutlikkust – see eeldab, et kumbki soovib just seda suhet nii palju, et ollakse valmis pingutama selle püsimise nimel.
Samas on suhtele iseloomulik, et kõik on pidevas liikumises, tasakaal on ainult hetk. Samuti võivad partnerite panused (kirge, sõprusesse, pühendumisse) olla erinevad, samuti võivad partnerid end samas olukorras tunda täiesti erinevalt. Teiegi kirjeldate, et teie tunnete lähedusest puudust, samas kui mees ei vaja seda nii palju kui teie ja tundub suhtega rahul olevat; teie arvate läheduskäitumise järgi, et mees äkki ei hooligi, samas on kõne all uue kodu ostmine, mis võiks ju ikkagi tähendada, et koosolemise ja suhte jätkamise soov on olemas.
Võimaluse suuremaks rahuloluks annab suhte ümbermääratlemine. Kui annate endale aru, et mees on selline ja ta ilmselt ei muutu (kui ta seda just ise ei soovi) ning lepite sellega, on rahulolu rohkem. See tähendab, et te ei nõua temalt võimatut ega kiusa ka ennast mõttega, et miks mul ikka ei ole sellist meest, kes kallistab ja arutleb minuga päevasündmusi jne. Ka mees ju tunneb ennast häirituna, kui temalt nõutakse n-ö võimatut. Ent kuna teie vajadus emotsionaalse läheduse ja rääkimise järele ilmselt ei kao, siis ehk on võimalik seda rahuldada mujal: sõbrannad, trennikaaslased, kui lähete taas tööle, siis ka kolleegid, ehk ka ema… on palju inimesi, kellega jagada oma maailmavaadet, väärtusi, olulisi juhtumusi ja mõtteid.
Ohtlik koht on siin see, et kui liiga palju tähtsaid vajadusi rahuldatakse väljaspool suhet, siis võib juhtuda, et parteriga jäädakse võõramaks, kaugenemine võib kaasa tuua lisaprobleeme ja lõpuks ka lahkumineku. Nii et kindlasti on vaja üle vaadata ka kõik see, mis selle suhte sees on sellist, mis on meeldiv ja tore ning kuidas seda saaks juurde tuua. Naised on enamasti need, kes ühenduvad rääkimise kaudu, mehed aga tegevuste kaudu. Ma ei oska kirja järgi arvata, kui palju on teil tavaks koos tegutseda, olgu see siis mingi kodune majapidamistöö, sportimine, lapsega mängimine vms. Ehk on teil just ühiste tegevuste kaudu võimalik saavutada suuremat lähedust.
Kahjuks ei püsi suhted head, kui üks peab ennast kogu aeg teise järgi sättima ja oma vajadused kõrvale panema. Ka teie suhtes on kindlasti vaja arvestada kummagi vajaduste ja kummagi eripäraga.
