Olles ise enda elus liiga subjektiivne ja lähedal, ei ole mul enam üldse aimu, kuidas ja mida teha.
Oleme abikaasaga koos juba pea 15 aastat, lapsed on meil 5 ja alla 2ne.
Mees on stressivabalt maailma kõige parem mees, ta on usaldusväärne, ei joo, sõbralik, abivalmis ja hea südamega. Ühtegi klassikalist pahet tal ei ole.
Et meie perele suurem kodu rajada on ta peale laste sündi hakanud varasemast veel rohkem tööd tegema (esmalt, et teenida raha ja teiseks, et ehitada meie kodu).
See on aga ilmselgelt ühele mehele (kes peab veel toime tulema sellega, et on tõrjutud oma varasemalt nr 1 kohalt tähelepanu järjes kaugemale) liig mis liig ja stress teeb temast täieliku vaimse terroristi.
Ta karjub, ähvardab, sõimab, vihastab. Ta lõugab täiesti suvalistel hetkedel ja meil ei ole oma kodus turvaline olla.
Kõik vihastab teda, ka siis, kui on minu silmis perfektne hetk. Tal ei ole raha probleeme, oleme just tulnud lõõgastumast sõpradega, lapsed on kukununnud ja siis juhtub midagi täiesti süütut minu silmis (nt väiksem laps pudistab toitu suust lauale) mille peale tuleb selliste detsibellidega räuskamine, et pisike hakkab nutma ja peidab ennast oma arust käte taha ära.
Mees heidab meile lakkamatult ette, et me ei austa teda (sest lapsed lõhuvad oma mänguga tema rajatud kodu), et ma olen laisk ja ei pinguta (ma ärkan enne kuute, teen söögid, koristan, käin poes, pesen pesu, käin ise lasteaia vahet ja olen terve päev väiksemaga ja enamuse päevast suuremaga). Aga ikkagi teen ma vähe tema silmis, sest ei aita tal ehitada. Selgitused, et mul pole see laste kõrvalt võimalik, teda ei mõjuta.
Ma märkan teda täiesti teadlikult nii palju, kui see on füüsiliselt võimalik, aga kuna esiteks viibib ta vähe kodus ja teiseks on siis alati juba õhtused toimetused. Teen talle võimalusel alati hommikuti kohvi ja ka süüa, tunnen tema tegemiste vastu huvi, suudlen, kallistan ja proovin teda positiivselt üllatada pisiasjadega igapäevaselt.
Sellest hoolimata arvab ta, et ma ei hooli enam temast.
Tema ei osale laste elus väga, sest tal pole aega lihtsalt. Aga kodus olles tunneb ta, et ma naeruvääristan teda laste silmis.
See väljendub selles, et kui teeme midagi koos, on temal oma nägemus sellest, kuidas asjad peaksid käima aga mina õpetan ja ajan oma kitsast joont ja teen teda maha.
Lihtne näide on autosse istumine - turvalisuse huvides lasen ma suuremal alati siseneda väikse poolt, pea alati olen lastega üksi ja ümber auto ise uksi avada on poekottidega väga tülikas. Üksi ust ma tal avada ei julge lasta, sest need on väga tobeda süsteemiga, mis võib kallaku peal kinni vajudes tal isegi luud murda või teisele autole/postile vms kõva kolaka anda, nii et uks oleks kahjustatud.
Mees aga arvas, et laps võib salongi oma jalajälgedega määrida ja nõudis, et too siseneks teiselt poolt. Selgitasin vaikselt, paari sõnaga, miks laps teda otsustamatul pilgul vaatama jäi. Sõimata saime mõlemad, mina, et ma pobisen ja teen tema nõudmiseid maha ja laps, et ta koheselt ei reageerinud.
Mul on paha tunne tema peale pahane olla, aga ma olen. Ma saan mõistusega aru, et tal on koorem, mis on liiga suur kanda, aga ma ei oska teda aidata. Oleme rääkinud, aga asi päädib sellega, et mina olen süüdi selles, et ma olen halb ja egoistlik inimene, kes teda vihkab ja ära kasutab.
Saan aru, et minu käitumine pole tõesti hea, aga ma ei oska õpetamata olla, mina olen ju lastega 95% ajast, tema harva ja tuleb siis oma vastukäivate nõudmistega, kui lapsed neid koheselt ei täida, siis järgneb väga vali vihastamine.
Ma muretsen oma laste pärast, sest ma ei ole kindel, kas neile on hea kasvada sellises kahetiste nõudmistega maailmas, sellise vihapursetega isaga. Samas on perioode, kus ta on endiselt täiesti suurepärane ka isana. Muidu oleks lihtne otsustada lahutuse kasuks, aga tema ähvardab siis lapsi üldse mitte näha ja kõik suhted meiega katkestada. Lisaks ei taha ma kaotada neid häid hetki, mis meil siiani koos on. Tean, et teist päris peret ei saa ka ealeski olema.
Kui küsin, et mis me saaks paremini teha on vastus, et mina peaksin rohkem pingutama ja vähem nõudma (nõuan temalt aja veetmist meiega). Tema murede lahendus on aga korduvalt mainitud kui oksa tõmbamine...
Oma meest kui meest, armastan ma endiselt ja kirg on suur. Seda siis nendel nädalatel, kus ta on normaalne tema. Pikim periood on olnud isegi kuu, kus pole üldse isegi nägelusi mitte (kui ta on suutnud teha vähem tööd).
Nõustaja juurde ta keeldub tulemast, sõimab ja ütleb, et jaa jaa nagunii on tema süüdi. PREP koolitusel osales esimesel õhtul, edasi keeldus minemast. Rääkinud oleme ka suhteliselt rahulikus õhustikus ja kui tundub, et ta mõistab, siis jutu lõpetuseks on tema oma mõistmisega ikka alguspunktis tagasi, kus mina olen kogu asja eest täielikult vastutav.
Olete mures oma mehe pärast, tema stress mõjutab suuresti ka teie rahulolu suhetega. See, milline on kodune õhkkond, mõjutab kahtlemata ka lapsi. Kirjutate koguni, et mehe ägedate reageeringute tõttu ei tunne te end enam turvaliselt ja olete mõelnud ka lahkumineku peale.
Saan aru nii, et olete püüdnud mitmeid asju, kuid näib, et miski ei muutu. Isegi kui näib, et toimus mõistmine lõpeb teema ikka sellega, et teie olete süüdi ja peaksite olema vähem nõudlik ja siis saab mees olla rahulikum või siis ei soovi mees minna spetsialisti juurde, kartes süüdi jääda ise. Päris kohutavad on muidugi ka ummikseisud, mis lõpevad koguni ultimaatumitega (ähvardused mitte suhelda lastega või oksa tõmbamine). Nii olete pidevalt nagu lõksus ja see seisund ei soosi kuidagi süüvida tõsiselt sellesse, mis teie suhetes toimub.
Sageli vajavad inimesed määratlust, kes käitub valesti, kes on süüdi, üks või teine käitumine on kas õige või vale. See mis vale, tähendab sellega tuleb võidelda ja välja juurida.
Muidugi tahaks soovitada ikka pöörduda paarinõustamisse, kuid kindlasti nii, et te mõlemad mõistaksite, et asi pole ju selles, et keegi oleks teist halb ja teine hea, või et otsitakse patuoinast, vaid ikka seepärast, et te mõlemad saaksite kindlustunde, et olete teineteisele olulised, hoolivad, armastavad, kuid vahel on raske teineteisele seda näidata viisil, et teine end hästi tunneks. Te ju mõlemad pingutate, kuid erineval viisil. Teile mõlemale on olulised pere heaolu. Mees pühendab sellele oma aega ja energiat, et oleks kodu, teie askeldate igapäevaselt majapidamises ja lastega. Pole tähtis mõõta, kes rohkem ja kes on vajalikum, kes rohkem ära teeninud märkamist, tunnustust. Tähtis on see, et te mõlemad usute, et teine hoolib, et soovite teisele head ja tunnustate siiralt teise tegemisi. Praegu on pidevalt üleval küsimus, kas suudan ära teenida teise heakskiidu, kas olen tema jaoks piisavalt hea ja väärtuslik. Ebakindlus ärritab, käivitab etteheiteid, rünnakuid.
Teie kirjast selgubki, et meest ärritab kahtlus, et teda ei austata. Kui tema midagi nõuab, siis teie nagu teeks seda maha. Piisab kui te ei toeta teda, talle mõjub see naeruvääristavalt. Ilmselt pole asi mitte ainult konkreetses asjas – et auto saab määritud või laud on purune kui lapsed söövad. Ta võib võtta juhtunut, teiste käitumisi, teiepoolset mittetoetust rünnakuna enda vastu, see näib teda kuidagi väga isiklikult puudutavana. Ta tunneks end rahulikumana, kui asjad oleks kontrollitavad, kui ei ole, siis ootamatusele reageerib ta ägedalt. Tema jaoks võib olla iga teie palve, midagi teha, olla kui etteheide, et ta ei ole piisavalt hea, iga teema suhetest kui märguanne, et tahate lahku minna. See on omane kõrgendatud ärevusega inimesele.
On võimalik, et ta on ülitundlik mõnel teemal või ka tundlikuma närvisüsteemiga ja vajab rohkem kindlustunnet, et asjad toimivad, et ta suudab perele heaolu pakkuda, et ta on teile hea mees, lastele hea isa jne.
Teie olete mingil määral võtnud omaks selle, et teie olete põhjustanud mehe äkilised reageeringud ja olete vastutav selle eest, et ta ei sõimaks, ei saaks pahaseks. Muidugi on loomulik, et hoolite temast ja püüate arvestada sellega, mis teda häirib, kuid olla valmis pidevalt mehe ettearvamatuks reageeringuks, on ilmselgelt teilegi pideva pinge allikaks. Lastele jaoks on ka olla hirmutav kui vanema reageering on etteennustamatu, teeb nad ärevaks, tujukaks, ebakindlaks, sageli võib see väljenduda ka agressiivsues, sest nad ei pruugi samuti ette aimata, millal võib mõnest kogemata juhtunud asjast tulla suur pahandus ja millal sama asjale üldse ei reageerita. Kõige raskem ongi taluda sellist teadmatust, kui teise inimese reageeringu ei ole ettearvatavad – see hoiab kõiki pidevas pinges ja hirmu all.
Teie võimalus meest ja ennast aidata, on nii, et omakorda ei võta isiklikult seda, mis teda häirib. Teie ei ole ei halb ega süüdi, kui tema vajab rohkem austust ja talle ei meeldi, kui lapsed käivad nt valest uksest. Lihtsalt nii, et olete erinevad inimesed, mille juurde käib ka erinev ärevustase, reageerimisviisid, erinevad vajadused ja märgid, mille järgi teise hoolivust ja toetust tunnetada. See on loomulik ja sellest saab rääkida. Ikka nii, et ei anna hinnanguid, nt nii, et see, kuidas sa tunned ja mõtled on vale, või sinuga on midagi valesti, kui sind see asi häirib, mis mind ei häiri, vaid ikka tõsimeeli püüda mõista, et teise jaoks on nii nagu tema räägib ja tal on õigus nii tunda. Siinkohal on väga oluline kindlasti aktiivne kuulamine, mis eeldab võimet teist aktsepteerida, olla empaatiline ja mitte püüda teist muuta. Kui teil on alles PREP-koolituse materjalid, siis sealgi on mõni kasulik harjutus, kuidas rääkida ja kuulata.
Loomulikult on teil õigus ka enda eest seista ja tunda end mehe poolt mõistetuna. Kui teie jaoks on ilmselgelt tema sõnakasutus solvav, tema äkilised vihapursked hirmutavad või kardate laste ebaturvalisuse pärast, siis ka sellest peab saama rääkida. Kuid vältige kindlasti teinteise ründamist, kriitikat, halvustamist jne (need kõik suhtlemistõkked, mis takistavad mõistmist).
Kui aga omal käel asjad ei muutu ja teie mure ei saa leevendust, siis ikkagi enne, kui peaksite kooselu kohta midagi otsustama, oleks ju mõistlik koos spetsialistiga suhteid analüüsida. Palju oleneb ju sellest, kuidas te enda jaoks teraapia või nõustamiseesmärki sõnastate ja kuidas teineteist selleks motiveerite. Veelkord siis kordan, et teraapia aitab mõista seda, milline on teie suhtemuster, mitte kes on süüdi. Abi oleks ju sellest, et endas toimuvat mõista ja osata väljendada seda teisele, osata rääkida olulistest asjadest ja kogeda, et teine mõistab. Ilma selleta ei toimi üksi suhe.
